Traumaterapeut Maire Riisi elus sai pöördeliseks sündmuseks parvlaeva Estonia katastroof 1994. aastal.

"Aasta enne seda katastroofi olin hakanud õppima psühhoteraapiat. Minu psühhoterapeutilise kogemuse pealt valiti mind nelja-aastasesse väljaõppesse ja õppimise ajal juhtuski Estonia katastroof. Mina olin eelmisel päeval enne Estonia katastroofi olnud samal merel, tulnud Soomest ja tagasi tulles oli torm. Meeles on, kuidas ma mõtlesin, et see on väike laevake, mis loksub ja kõigil on süda paha, kui saaks praegu suure Estonia laevaga sõita. Hommikul ärgates mees ütles, et raadiost tuli selline uudis. Ma lihtsalt ei saanud midagi tegemata olla, pidin tegutsema hakkama," meenutas Riis, kes läks vabatahtlikuna appi inimestele, kes olid kogunenud sadamasse oma lähedaste kohta infot ootama.

See kogemus määras kogu Riisi edasise elu ja sellest hetkest peale on ta kogu elu tegelenud kriisi ja leina teemadega. Tol ajal polnud kellelgi teadmisi, mida sellises olukorras teha tuleks, kõik teadmised tulid Riisi sõnul Estonia katastroofi käigus.

Riis meenutas, et ainuke soovitus, mis tal oli kaasa võtta inimesi abistama minnes, olid tema õpetaja sõnad: "Ole olemas."

"See ei ütle suurt midagi, aga on pädev ka praegu. Olemas olemine on vahel ka kõige raskem. Sa ei saa teise valu ära võtta, kergendust pakkuda, aga et sa suudad kanda ja olla olemas, oli väga suur õppimiskoht minu jaoks," tõdes Riis. "Taluda ära ja mitte heituda, see on väga-väga suur toetus."

Estonia laevahukus jäi 250 eesti last ilma kas ühest või mõlemast vanemast ja just Riis hakkas vedama laste- ja noorte leinalaagrit ning teisi kriisiprogramme. "Elu mängis need otsused kätte. Tuli mõte teha toredate laagritegevuste vahepeal lastega grupitööd," nentis Riis. "Väikese koolituse saime ka, mida lastega grupitöödes teha. Olin sel ajal 36-aastane ja imestan isegi, kuidas mul oli julgust tol ajal see asi ette võtta."

Lapsed ei püsi raskete teemade juures kaua, aga arenedes tuleb laps kaotuse teema juurde ikka ja jälle tagasi. "On väga tähtis, et ülejäänud sugulased, pereliikmed, tuttavad ja sõbrad toetaksid lähedase kaotanud peresid pikema aja jooksul. Tihti arvatakse, et nüüd on kolm kuud juba möödas ja laps näib täiesti toimetulevat, aga lapsed kaitsevad ennast, nad tahavad näida võimalikult normaalsed ja kõik, mis on valus, sellele nad ei taha mõelda, nutavad salaja. Lapse lein on pikem, ei ole nii, et me leiname ära, see on nii ka täiskasvanul," tõi Riis välja, miks on oluline toetada leinajaid pikema aja jooksul.

Leinamine võtab ka väga palju energiat. "Leinajad on öelnud, et abi on algul nii palju, et ma ei jõua seda vastu võtta, kogu aeg keegi on külas ja valvab. Algul on abivajadus madalam ja aja jooksul abivajadus tõuseb, aga tegelik abi pakkumine langeb. Kriitiline koht on pool aastat. Katsun leinajaid ka julgustada abi küsima."

Riis tõi välja, et kui küsid inimeselt kuidas tal läheb, pead olema valmis ka kuulama, tundma päriselt huvi teise vastu. "Meenub, et kord küsisin oma kolleegilt, keda polnud pikka aega näinud, kuidas tal läheb, ja ta hakkas nutma. Ütles, et ammu pole tema käest keegi küsinud, kuidas tal endal läheb."

"Kui lapsele valetatakse, kuuleb ta seda kusagilt mujalt, saab teada, mida teised juba ammu teavad, ja ei oska ennast ka kaitsta. Kuidas sa saad usaldada inimest, kes on sulle valetanud, aga detaile ei pea rääkima," selgitas Riis, kuidas rääkida lastele enesetappudest.

Kui vanem ei oska lapse emotsioone reguleerida, siis ilmselt on selle põhjuseks, et tema enda emotsioone pole reguleeritud. "Mul on mõned kliendid, kes räägivad, et neil on väga raske füüsiliselt oma last puudutada ja kallistada. Ta peab siis sundima ennast," nentis Riis. "Varjatud trauma on emotsionaalne hülgamine ja seda on rohkem, kui ma oleksin arvanud."

Näiteks laps nutab ja vanem ei oska midagi teha, saadab lapse teise tuppa, öeldes, et tule tagasi, kui oled maha rahunenud. "Vanem annab sellise käitumisviisi lapsele edasi."

"Vaikimistrauma, vaikimine kui karistus. Toon siia ühe loo, mille rääkis üks isa, kes on nüüd ise vanaisa. Tema kasvas peres, kus iga kord, kui mingi pahandus poisil juhtus, kadus ema vaikimisse. Väike poiss tahtis ema tagasi saada, nuttis, tõi lilli, aga ema ikka vaikis ja võis vaikida niimoodi päevi. Hoolitses lapse eest küll edasi, aga ei rääkinud, ei olnud enam emotsionaalselt kättesaadav. Kui ema vaikimisest välja tuli, ei seletatud midagi ega arutatud ehk parandustööd ei tehtud. Selle tagajärjeks oli, et poisist kasvas mees, kes ise läks ka samamoodi vaikimisse. Tema naine oli väga hädas, et pilt on, aga häält ei ole. Kuni lõpuks ühe teraapiaseansi käigus mees rääkis, mis temas toimus, ja see, mida ta ütles, on minu meelest tohutult õpetlik. Mees sõnas, et ta ei osanud tulla sellest vaikimisest välja ja teha parandustööd, mis omal ajal ka tema emal tegemata jäi," tõi Riis välja kurva loo, mis õnneks hästi lõppes.

Kuna käitumismustrid või emotsionaalsed mustrid kanduvad järgmistele põlvkondadele üle, on väga oluline muster katkestada. "Põlvkondade ülese trauma puhul on hea uudis, ja seda näitavad ka epigeneetilised uuringud ja inimeste kogemused, et mingid asjad on meil pärit varasemast ajast, see ei ole minu enda kogemus, sellega see asi piirdub. Toimunud kas lapsepõlves või veel varasemal ajal juba preverbaalselt, ema raseduse ajal. See võib olla ema kogemus, mis emaga toimus, aga ka teise vanema või vanavanemate kogemus," nentis Riis.

Naised on väga varmad ka teiste eest rääkima. Näiteks mehe või laste. "Seda pole vaja teha."

Riis andis ka vihje, et lapsega parema kontakti saamiseks ei peaks alustama esimese asjana kohe probleemist rääkimist, vadi millestki positiivsest, et lapsega tekiks hea kontakt.

Riis on läbi viinud ka isade gruppe, kus isad saavad jagada oma muresid ja rõõme. "Nendest gruppidest olen ma vaimustuses," tõdes terapeut. "Kui isad räägivad, tuleb lihtsalt vait olla ja kuulata. Vanemaks olemist peab ka õppima."