"Väga paljude jaoks jääb esimese 8000 meetri ületamine ka viimaseks, sest see on inimese füüsiliste võimete piiri peal. Vähemalt siis, kui teha seda nii nagu mina olen teinud, ilma lisahapnikuta,"" ütles alpinist Marie Saame. "Lisahapnik võib kunstlikult tuua inimese kõrguseni kuni 2000 meetrit, mis on tavamatkaja tase."

Ronides 5000 – 7000 meetri kõrgustel mägedel avastas Saame, et tal ei ole halb olla ja otsustas läbi ronida kõik 14 mäetippu maailmas.

Viimasel mägironimisel käis Saame koos ühe kaaslasega. "Me pidime ise väga palju panustama, ise panema tugiköisi, neid üles tassima. See tähendas, et meie keskmisele pagasile, mis kaalus kuni 20 kilo, lisandusid kaheksakilosed köierullid. Liikusimegi kogu aeg umbes 25-kilose kotiga. Keskmine turist, kes mägedel ronib koos šerpaga, tema kott ei kaalu isegi kümmet kilo," selgitas Saame, mis vahe on ronida koos abilistega, kes sinu pagasit tassivad.

Sel suvel oli Saame jaoks kõige suurem väljakutse liustik, mida oli kokku 15 kilomeetrit. "Samal liustikul olen viibinud neli aastat tagasi ja siis nägi see liustik välja täiesti teistsugune, sile ja stabiilne," meenutas alpinist. "Nelja aastaga on sellest saanud jäämurd. See oli väga-väga ohtlik. Liustikul liikumiseks on omad tehnikad. Kuskile sügavale ma sisse ei kukkunud, kaaslane püüdis alati mu kinni. Ma kukkusin sagedamini sisse, kui mu kaaslane, sest ma olin kergem, käisin ees ja otsisin rada."

Saame sõnul on liustikul riskantne liikuda kahekesi, alati oleks parem kolmekesi või neljakesi.

Hetki, kus terve elu jookseb silme eest läbi, on olnud. "Üks raskemaid hetki oli, kui ma kevadel Annapurna I mäel kukkusin lõhesse nii, et ma olin tugiköie küljes, aga sellest hoolimata ei saanud ma august välja, sest ma olin üksi. Augu sügavus oli viis meetrit. Psühholoogiliselt raskeim oli see, et mul lihtsalt polnud jõudu välja ronida ja ma teadsin, et abi jõuab minuni paari-kolme päeva pärast, selle aja jooksul võivad juhtuda juba tõsised külmakahjustused. Neid hetki on olnud," meenutas alpinist.

Igast sellisest kogemusest saab Saame sõnul õppetunni ja sellest sai ta õppetunni, et üksi ilma kaaslaseta mägedes ei käida. "Aga parem käia ikkagi üksi, kui ebausaldusväärse kaaslasega," nentis Saame. "Vahel võtab sobiva kaaslase leidmine aastaid."

Eelmisel aastal jäi Saamel terve hooaeg vahele, sest ta käis ronimas mäge nimega Nanga Parbat, mis on 8000 meetri kõrguste mägede seas üks raskemaid ja vigastas väga hullult jalga. "Õnnetus oli igal juhul väga rumal. Olin juba turvalisel pinnal ja baaslaager paistis, aga mu jalge all oli liikuv kivi moreen (Moreen on sorteerumata liustikusete-toim.), jalg libises, väänasin jala välja. Sel hetkel ma seda veel ei teadnud, et tegemist on jalaluu hulgimurruga ja sellest taastumiseks ja uuesti käimaõppimiseks kulus ligi aasta."

Saame jalga pandi 15 kruvi ja hulgaliselt plaate. "Liikumistempo mägedes ei ole seesama, mis varem."

Alpinisti sõnul on tema eesmärk vallutada kõigi 14 mäe tipud, seda on tänaseks suutnud maailmas kokku 70 inimest ja 20 neist ilma lisahapnikuta. "Naisi, kes on käinud ilma lisahapnikuta, on kaks. Aga tingimused mägedel ja mägironimise võimalused kogu aeg muutuvad, me ei roni enam samamoodi nagu roniti 30 aastat tagasi. Selle juure ma olen aga küll jäänud, et teha seda võimalikult puhtas ehk traditsioonilises stiilis.""