"Penton on hästi tark ja palju näinud tippsporthobune," kiitis raadiosaatejuht ja muusik Aleksander Ots oma hobust.

Kolm aastat tagasi sattus Ots täiesti juhuslikult ratsamatkale. "Sain aru, et hobuse seljas püsimine ei tähenda ilmtingimata veel ratsutamist. Mõistsin, et kui tahan väärikalt veel mõne ratsamatka läbi teha, tuleb aru saada, kuidas hobusega käituda ja läksin ratsatrenni," meenutas Ots, kust sai alguse tema huvi ratsutamise vastu.

Toredate sõprade kaudu leidis ta enda jaoks kestvusratsutamise. "Edasine on minu jaoks ka nagu unenägu. Ma poleks elu sees arvanud, et mina, maailma kõige ebasportlikum inimene, kes kehalise kasvatuse tunnis riisus alati lehti, jõuan mingisuguselgi spordialal rahvusvaheliselt kuskile poodiumile. Seista seal ja kuulata Eesti hümni, siiamaani on tunne, et see oli unenägu," ütles Ots.

Nädalavahetusel Padisel toimunud Endurance võistlusel tegi Ots ühe tärni sõidu ehk täitis rahvusvaheliselt esimese standardi. "See oli sada kilomeetrit, sealt edasi on 120 ja siis juba 160 kilomeetrit."

Kestvusratsutamine on Otsa sõnul puhtalt hobuse sport. "Ratsanik ei huvita sel spordialal mitte kedagi. Hoolitsetakse hobuse eest. Pärast igat ringi kontrolliti hobuse pulssi, vaadati, et ta ei lonkaks, sada kilomeetrit oli jaotatud kolme osasse," selgitas Ots.

Otsa elukaaslane Mari-Leen Kaselaane sõnul ratsutas tema juba enne kooli. "Minu jaoks on hobuste teema eluaegne nakkushaigus, mis saadakse. Me Aleksandriga ratsutame täiesti erinevalt," sõnas Kaselaan.

Kestvusratsutamine on ala, kus võistlevad ka vanemad inimesed. "Laupäeval osales võistlustel üks 68-aastane hiinlane. See, et mina oma vormis 42-aastasena suudan kuskile jõuda, tähendab seda, et telerite taga diivanite peal on palju noori ja andekaid inimesi, kes jõuavad palju kaugemale kui mina. Soovitan kõigile, kellel on ratsaspordikihk, kaaluda kestvusratsutamist, see on tore peresport, lapsed saavad kaasas käia ja hobusele juua anda," sõnas Ots.