Ajakirjanik Maire Aunaste ütles naistepäeva hommikul antud intervjuus, et see päev ei ole tema jaoks kunagi olnud erilise tähendusega. Tema sõnul seostub naistepäev pigem nõukogudeaegse traditsiooniga, mis ei ole talle kunagi sümpaatne olnud. "See, et töölisnaised saavad ühe vaba päeva ja kolm punast nelki, tundus mulle nii õudne," ütles ta.

Aunaste sõnul seostuvad sellised pühad ka tema lapsepõlvemälestustega, sest tema sünnipäev langeb samale kuupäevale, mil Nõukogude Liidus tähistati Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva. Tema sõnul tähendas see lapsepõlves sageli ka seda, et sünnipäev jäi teiste sündmuste varju. "Minu sünnipäeval ei käinud mitte kunagi mitte keegi, kõik vaatasid paraadi Moskvast või Tartust."

Raamat legendaarsest õpetajast

Aunaste on valmis saanud mahuka raamatu "Õpetajat tuleks kätel kanda", mis räägib Kiviõli gümnaasiumi pikaajalise õpetaja Maire Eierti elust ja tööst. Aunaste sõnul sündis mõte raamat kirjutada juba ligi paarkümmend aastat tagasi, kui ta kohtus Eiertiga telesaadet tehes. "Ilma selle telemajata ja oma teletööta ma ei oleks seda raamatut kunagi kirjutanud," ütles ta.

Aunaste meenutas, et kohtus Eiertiga esimest korda 2007. aastal, kui ta tegi telesaadet venekeelsete õpilaste eesti keele õppimisest. Selleks otsis ta õpetajat, kelle klassis filmida. "Siis ma helistasin Kiviõli gümnaasiumisse ja sealt pakuti mulle õpetaja Maire Eiertit, kelle klassi ma võin tulla filmima," meenutas ta.

Juba esimesel kohtumisel ütles Aunaste õpetajale, et tema elulugu vääriks raamatut. Eiert ise suhtus sellesse mõttesse aga väga tagasihoidlikult. "Maire Eiert erakordselt tagasihoidlik inimene hakkas käte ja jalgadega vehkima, ütles minust ei tule mingit raamatut."

Kuigi mõte raamatust tekkis juba 2007. aastal, jõudis see teoks alles palju hiljem. Aunaste sõnul tuli otsustav tõuge ühest intervjuust, kus Vahur Kersna küsis temalt, mida ta kavatseb teha pärast pikka telekarjääri. Aunaste meenutas, et vastas toona poolnaljatades, et tal pole enam midagi teha. "Mis mõttes tegema hakkan? Ma olen 70, ma olen kõik asjad elus ära teinud. Mul ei ole enam vaja mitte midagi teha, ainult jalad seinal ja joon teed," ütles ta.

Seda intervjuud vaatas ka Maire Eiert, kes leidis, et Aunaste ei peaks nii mõtlema. Just sellest vestlusest kasvas lõpuks välja otsus Eierti elulugu raamatuna kirja panna.

Aunaste sõnul eristab Maire Eierti paljudest õpetajatest tema suhtumine õpilastesse. Tema hinnangul pidas Eiert alati kõige tähtsamaks inimlikkust. "Ta on öelnud, et ma olen alati ennekõike tahtnud olla inimene. Ja alles siis õpetaja," rääkis Aunaste.

Tema sõnul oli Eiert õpetaja, kes märkas õpilaste muresid ja püüdis neid aidata ka väljaspool tavapärast õppetööd. "Ta oli arst ka, kui ta nägi, et lapsel on hing haige siis ta rääkis lapsega," ütles Aunaste.

Raamat valmis Maire Eierti 90. sünnipäevaks. Aunaste sõnul võiks raamat olla inspireeriv lugemine ka noortele, kes kaaluvad õpetaja ametit. Tema hinnangul annab raamat hea pildi õpetaja elukutsest ning sellest, millist rolli võib üks õpetaja oma õpilaste elus mängida.

Lõhkenud veetoru viis Viljandisse elama

Hiljuti kolis Aunaste Paide lähedalt Viljandisse, sest majas, kus ta elas, purunes veetoru. Lõhkenud toru ei ole siiamaani üles leitud, mistõttu tuli maja ajutiselt sulgeda. "Omanikud ütlesid, et nüüd konserveerime maja ära, laseme vee välja," kirjeldas Aunaste.

Seetõttu pidi ta kiiresti uue elukoha leidma. "Ma otsisin paari päevaga uue korteri ja elan nüüd tillukeses puumajas tillukeses kahes toas Viljandis," ütles ta. Aunaste sõnul on uuel elukohal siiski üks suur eelis – pere elab lähedal. "Ja äkki jõuan veel mõni kord enne surma ka teatrisse minna."

Kirjutamist ei ole Aunaste jätnud. Tema sõnul on kirjutamine oluline nii eneseteostuse kui ka sissetuleku mõttes. Aunaste sõnul ei võimalda pension üksi kõiki kulusid katta ning kirjutamine aitab igapäevaeluga toime tulla. "Kui ma ei kirjutaks, siis ma täna siin ei oleks," ütles ta.

Aunaste kirjutab jätkuvalt kolumne erinevatesse väljaannetesse, sealhulgas Maalehte, kus ta kirjutas viimati, et tema elukaaslane on televiisor. "Kui ma elan üksinda ja mul pole isegi kassi, on minu elukaaslane televiisor, sest televiisorita sureksin kohe ära," sõnas ta. "Mulle meeldib mu elukaaslane väga."

Oma järgmises kolumnis, mis ilmub aprillis, kirjutab Aunaste sõjast. Viljandis elades on Aunaste märganud ka Ukrainast pärit inimesi, kes on sõja tõttu Eestisse kolinud. See on pannud teda rohkem mõtlema kodu väärtuse üle. "Olemegi selle üle õnnelikud, niikaua kui meil on veel oma kodu ja oma kodumaa," ütles ta.