Bändi solist Hardi Volmer ütles, et kuigi keegi ei usu, siis nii läbi 90-ndate kui ka selle sajandi alguses, oli bänd tema jaoks hobi. "Olen ise ka seda niimoodi võtnud. Sestap ka see kaustik, mis muga laval on. Ma ei ole kunagi viitsinud neid sõnu pähe õppida. Olgugi, et nad on mul peas ja nii edasi," rääkis Volmer.

Raua sõnul on Volmeri kaustik nagu kõnnitee. "Ta peab olema. Kui kõnnitee ära kaob, siis sa kaotad tasakaalu. Aga kui sa mööda kõnniteed jalutad, siis sa ei pane teda ju tähele. Ma arvan, et ega ta väga mõttega neid sõnu ei vaata. Tal on need lood, nii nagu meil kõigil, lihasmälus ja kusagil ajukäärude vahel. Aga nii, kui sa kaustiku tema eest ära võtad, siis tahavad ilmselt asjad meelest ära minna," selgitas Raud.

"Ja kui sa hakkad mõtlema, et mis asi millele järgneb, siis oledki lumes tegelikult. Ta on spikker, mida ei pea vaatama, aga sa tead, et see on sul olemas. Ma aeg-ajalt ikkagi vaatan, sest mul võivad salmid segamini minna. See on hästi kummaline maailm," lisas Volmer.

Volmer meenutas, et kunagi ta tõrkus Singer Vingeri esinemiste vastu ja mõtles, et iga kontsert on viimane etteaste. "Ma ei viitsi, ma ei jõua, mul on vaja oma teatrit ja kino teha, ja oligi vaja, ja bänd hakkas aktiivselt segama n-ö põhitööd. Praegu ma suisa naudin seda juba pikemat aega. See annab mulle ümberkehastumise võimaluse. Lähen lava taha, panen teise kostüümi selga ja haige põlvega vanast peerust saab reibas rokistaar Hardi. See on naeruväärne. Ma ei peaks olema rokkstaar sellise välimusega. Aga nii on, midagi pole teha," muigas Volmer.

Algusest peale bändi kuulunud Mihkel Raud märkis, et kõikide teiste muusikaliste ettevõtmiste kõrval on Singer Vinger kõige olulisem asi, mida ta oma elus teinud on.

"Mitte ainult sellepärast, et me oleme seda nii kaua teinud, vaid nende aastate jooksul oleme kuidagi naljakaks perekonnaks põiminud. Singer Vinger on väga paljuski, nii heas kui halvas mõttes süüdi selles, milline ma täna isiksusena olen. Kui halba mõju otsida, siis ma arvan, et ma oleksin täna oluliselt parem kitarrimängija, kui ma ei oleks Singer Vingerisse sattunud," rääkis Raud.

"16-aastasena sattusin mängima Eesti kõige populaarsemasse rokkbändi. Mul ei olnud rohkem vaja harjutada, kuhugi polnud areneda. Olin jõudnud sinna, kuhu jõudmisest ma unistasin," lisas ta.

Mihkel Raud on varem öelnud, et Singer Vingeri algusaastatest ei puudunud ükski pahe. "Pean täpsustama, et oli siiski ka pahed, mis Nõukogude Eestis puudusid lihtsalt seetõttu, et neid ei olnud võimalik viljeleda. Erinevalt narkootilised ained näiteks. Neid lihtsalt ei olnud. Kui oleks olnud, siis ma oleks neid ilmselt hirmsasti teinud, aga ei olnud."

"Elu oli kaunis raju küll. Nüüdseks on ta oluliselt maha rahunenud. Kui vanasti rääkisime klišeelistest asjadest, nagu naised ja meist palju kehvematest Eesti rokkbändidest, siis tänapäeval on jututeemad liikunud toidulisanditele ja ravimitele, mida keegi võtab," märkis Raud.