"Need rattad on kuldajast, kui püüti kogu aeg millegagi üllatada, disaini, värvilahenduse, osadega. Nüüd on kõik rattad enam-vähem ühe vitsaga löödud," ütles rattakollektsionäär Raul Oja.

Raul ise on elupõlise rattasportlasena kuulunud ka omaaegsesse liidu koondisesse. Kui Raul sportlase karjääri lõpetas, viskas ta ratta kuuri taha ja mõnda aega ei huvitunud ratastest üldse. "Mu ratas seisis Tartus ühe sõbra trepi all. Mõne aja pärast aga võtsime ratta lahti, tegime puhtaks, muretsesime osad ja tegime uueks," tõdes Raul.

Poeg Rauno Ojal polnud enda sõnul valikut, kas hakata rattasportlaseks. "Ma jõlkusin ju väikse poisina isaga igal pool kaasas," tõdes Rauno, kelle jaoks tähistavad lapsepõlve just Itaalias toodetud Colnago rattad, mida liidu koondis hakkas kasutama.

"Ringvaate" stuudios olid isa-poeg kaasa võtnud uhkelt taastatud rattad. "See on 1980. aastate keskpaigas Eesti koondise ratas, millega on sõitnud vennad Kirsipuud, Aivar Murd, Jaan Veeranna," meenutas Raul.

"See on meie kollektsiooni pärl, ratas kuulus Riho Suunale, kui ta 1989. aastal ühe esimese Nõukogude Liidu sportlasena sai minna Hispaaniasse profiks," sõnas Rauno. "See kõik käis läbi Moskva, suhted hakkasid juba sulama. See ratas on jupp jupi haaval uuesti kokku pandud."

Isa-poja rattakollektsiooni kuulub mitukümmend ratast, millel kõigil on oma lugu ja oma sõitjad. "Lood algavad 1940. aastate lõpust ja lõpevad 1990. aastate algusega," nentis Raul.

Rattad ei seisa kuskil muuseumis, vaid nendega sõidetakse. "Sõidame ise, oleme andnud sõpradele sõita," ütles Raul. "Treenime tänapäeva ratastega, aga need on pidurattad," muheles Rauno.

Rauli sõnul algavad nende retrorataste hinnad 2000 eurost. "Emotsionaalne pool on siin ikka suurem," lisas Raul.