"Väärtuste nihe on toimunud. Globaalses mõttes on trend maailmas selline, et enamik ühiskondi liigub individualistlike väärtuste suunas, kus tähtis on mina, mitte nemad ega meie. Meie noorem generatsioon on täpne koopia Lääne-Euroopa generatsioonist, küll aga istub vanem generatsioon ikka veel oma kollektivistlikes väärtustes, neil on vastutustunne teiste ees," ütles psühholoog Aleksander Pulver.

Psühholoogi sõnul võiksime endalt küsida, mille nimel on mõtet elada ja mille nimel on mõtet surra. "See, mille nimel surra, peab olema väga üllas ja idealistlik, eeldades suuri väärtusi. Mul on need suured väärtused olemas ja ma olen ka võimeline nende nimel surema. Mille nimel aga elada, seal ei ole eriti üllaid ideid, vaid lihtne vastus, et oleks hea olla, et oleks lõbus, see on hedonistlik kultuur. Kui nii võtta, siis need on kaks täiesti erinevat teemat," tõdes Pulver.

"Milline on kooli roll, kuhumaani mina kooli meeskonnaga ulatun noore inimese elus kaasa rääkima," mõtiskles Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuse direktor Hendrik Agur. "Ida-Virus ma näen ka seda kontingenti, kes vanematena vajaksid veel kusagilt kõrgemalt poolt abi, et nad omakorda suudaksid anda abi oma lastele."

Kuigi Aguri sõnul on koolis esindatud positiivne, erksam ja kirkam pool lastest, siis ka tänapäeva mõistes eliitkoolis on esindatud erinevad tasandid. "Kui sa näed rõõmu ja läbilöögitahet ning samas näed teist tasandit, kus on ükskõiksus, tuimus, tölplus, ja sa võrdled neid kahte, millises keskkonnas keegi kasvab ja areneb, siis see teeb teinekord kurvaks. Koolijuhi ja õpetajana on meie käes ikkagi väga suur võti. Lootusetust ei ole, lootusetuse saab endale ainult välja mõelda või endale sisendada."

"Tänapäeva noort põlvkonda ei rahulda mitte mingil viisil see arusaamine tööst ja õnnest, mis sobis eelmistele põlvkondadele. Ma näen oma laste pealt väga selgesti, et nende jaoks on täiesti mõeldamatu, et kuskil istutakse kaheksast viieni ja tehakse midagi selleks, et keegi saaks vaadata, et sa midagi teed," ütles ajakirjanik Vilja Kiisler.

Kiisleri sõnul pole töö asi iseenesest, vaid peab olema ikkagi eneseteostus parimal viisil.

"Mida aeg edasi, seda vähem ma peaksin mõtlema, mis minust arvatakse, kuivõrd ma tahan öelda seda, mis mul öelda on. Aus peab olema oma sõnadega, mul läks sellega väga kaua aega, aga tundub, et ma olen selleni jõudmas," ütles Tom-Olaf Urb ehk räppar Reket.

"Tuleb omada sellist sallivuse astet, mis ütleb, et maailm koosnebki väga erinevatest inimestest," nentis Pulver.

Kiisleri arvates on töö terminina ära lagastatud ja sellest on tehtud midagi, mis peab olema justkui ebameeldiv. "Meie protestantlik tööeetika või tööstusrevolutsioonist kaasa võetud ettekujutus, et töö ongi kaheksast viieni ja seda tuleb teha ainult selleks, et ellu jääda. Töö kõlab hästi ainult selles tähenduses, kui ta on mõeldud eneseteostusena. Noored tahavad teha tööd, mis oleks tähenduslik," tõi Kiisler välja.

Meie kannatusterohkes kultuuris on töö pandud Pulveri sõnul ka kannatuste kategooriasse. "Tööst on tehtud traagilisus. Iga tegevus on ju töö, kui ma tõstan joogitopsi, see on ka töö. Omista tööle tähendus ja nii me saame lahti sellest ringist, mis on üsna ohtlik, et kõiki asju tuleb pingutusega ja tohutult tõsiselt teha."

"Psühholoogid on hakanud nüüd rohkem rääkima, et liiga palju on keskendumist iseenda tunnetele ja empaatiale, aga mitte elu reaalsusele. Tulebki tunded vahel alla suruda ja teha asju. Mis mind natuke nagu kriitiliseks teeb, on see, kui öeldakse, et ärge rääkige meile, kuidas kunagi oli, sest ega tegelikult ju väga ei räägita, aga kuulata maksab," ütles rahandusminister Jürgen Ligi. "Vastutust üldisema suhtes ei ole. Ma elangi oma elu ja mind ei huvita muu asi. Sõbrad huvitavad, tunded huvitavad, meeleolu huvitab."

Ligi sõnul võivad tänastel noortel pettumused osutuda suuremaks, kui nad on end ja oma tunded nii keskele seadnud, mitte tegeliku vastutuse.

Iseennast Ligi mitte mingil juhul noortele eeskujuks ei pea. Ligi on läbi teinud õpetaja õppe, aga tal ei jätkunud enda sõnul tolerantsi. "Ma olin nõudlik ja keskendusin väga palju sisule. Inimesed on ebatäiuslikud," nentis Ligi.

Paarikümne aasta eest tabasid Ligi perekonda seoses tema pojaga ebameeldivad sündmused ja tol ajal võttis Ligi aja maha, et olla oma perega rohkem koos.

"Ma ei saanud sellest üle kümne aasta üldse rääkida. Siiamaani ei saa rääkida, see on nii valus. See oli üks näide, kus sattudes seltskonda, satud kellegi mõju alla, ma praegu ei õigusta, aga ma tean ka natuke, kuidas kambas võib nõrgem isiksus hakata tegema asju, mida ta iialgi ise ei teeks. Vanemlik kontroll on midagi, mida laps vajab, seda ma tean, aga ma võib-olla alahindasin seda vajadust ja uskusin, et lapsed omavahel eliitkoolis saavad hakkama. Pärast selgus, et mõni läks päriselt vangi ja mõni on surnud. Elu pahupool on ikkagi koolis väga teravalt ja me keegi ei tea, kus me ise oleme need osalised otse või kaude," nentis Ligi, kes ei salga, et see lõi tema kui isa enesekindlusse parandamatu prao.