Eesti Kunstimuuseumi konserveerimisosakonnas tehakse igapäevaselt tööd kunstiteoste säilitamise ja restaureerimise nimel, kasutades nii traditsioonilisi materjale kui ka tänapäevaseid meetodeid.

Osakonnajuhataja Grete Ots tõi esile, et üks asendamatu materjal maalikonserveerimisel on kalaliim. "See on maalikonservaatoritel täiesti asendamatu. Seda segatakse krundi sisse ja sellega saab kinnitada maalikihti. Selle peab natukeseks likku panema ja sellest valatakse täiesti läbipaistev õhuke kile, mis omakorda kasutamiseks lahustatakse ja segatakse kokku sellega, mis parasjagu vaja on," selgitas ta.

Otsa sõnul kulub seda vähe. "Tal on väga head omadused ja teda ei kulu väga palju. See varu, mis meil kapi otsas on, sellest jätkub järgmiseks 50 aastaks."

Konserveerimistöö ei piirdu siiski üksnes materjalidega. Maalikonservaator Polina Richter tegeleb parasjagu 1945. aastast pärit Elmar Kitse maali konsolideerimisega. Tema sõnul esineb maalidel sageli värvikihi kahjustusi. "Väga tihti näeme me konserveerimises, et värvikiht on kas irdunud, lahti tulnud või on tekkinud kihistumine," ütles ta.

Kevad on konserveerimisosakonnas kiire aeg, sest valmistutakse näitusteks nii Eestis kui ka välismaal. Näiteks on tulemas näitus Pariisis pealkirjaga "Eesti realiteedid". Selleks koostavad konservaatorid teoste seisundipasse. "Enne seda kui maal reisib välisnäitusele, vaatab konservaator koha peal selle üle, märgib ära kõik kahjustused," kirjeldas Richter. Tema sõnul kontrollitakse teost kokku neljal korral: enne transporti, sihtkohas, pärast näitust ja tagasi Eestis.

Grete Otsa hinnangul on konserveerimisosakond kunstiteoste jaoks turvaline keskkond. "Mulle meeldib öelda, see on selline koht, kus kunst tunneb ennast vabalt. See on nagu nende kodu ja siin ei pea mõtlema, kõik teavad, kuidas käituda," ütles ta.

Osakonnas töötavad ka praktikandid, kes tegelevad muu hulgas raamidega. Praktikant Femke Sisterman märkis, et varasemad parandused teevad töö sageli keerulisemaks. "Mida vanemad on varasemad muudatused, seda rohkem probleeme need tekitavad," märkis Sisterman.

Raami korrastamine on aeganõudev protsess. "Juba peaaegu kaks kuud olen sellega tegelenud," ütles Sisterman, lisades, et palju aega kulub detailide taastamisele ja retušeerimisele. "Aga olen peaaegu valmis. Lõpp on ligidal," sõnas ta.

Juubeliaasta puhul tutvustatakse konserveerimisosakonna tööd nii Adamson-Ericu muuseumis, Niguliste muuseumis kui ka Kadrioru lossis.

Konservaatorite töö on sageli nähtamatu, kuid ajamahukas ja vastutusrikas. Grete Ots rõhutas, et aastate jooksul tehtud säilitustöö võib ületada kunstniku algse panuse teosesse. "Aga see on see, millega konservaator peab arvestama, kui ta on selle elukutse valinud, on see, et ta on hall kardinal," ütles ta.