35-aastane Annika Kaalep on regionaalhaiglas töötanud pea 15 aastat. Inseneride tiimi juhiks sai ta juba 25-aastaselt. "Oli küll hirmus, aga samas tundus, et sellist võimalust ei saa kasutama jätta," nentis ta.

Täna juhib ta ühte kolmest meditsiinitehnika talitusest, kus on hallata ligi 10 000 aparaati.

"Aastate jooksul on olnud ka õnnetuid lugusid. Näiteks kui defibrillaator ei ole kriitilisel hetkel töötanud. Tegemist on nii aegkriitilise seadmega, et kui ta ei tööta, siis ei ole kasutajatel kiirabis midagi teha. Siis see võimalus patsienti elustada jääb ära. Sellised juhtumid on kindlasti hinge läinud, aga inseneri loogika ütleb, et tuleb olukorda analüüsida ja kui tulevikus saab seda kuidagi ennetada, siis need meetmed kasutusele võtta, aga kui ei saa, ei saa sellesse kinni jääda."

Kaalep selgitas, et biomeditsiinitehnika on valdkond, kus saavad kokku meditsiin ja füüsika. Kuna biomeditsiinitehnikat ja meditsiinifüüsikat saab õppida vaid megistriõppes, tegi ta esimesena kraadi tehnilises füüsikas. "See oli päris keeruline," nentis ta.

Regionaalhaiglasse sattus ta esialgu praktikat tegema. Pärast seda jäi ta haiglasse inenerina tööle.

"Minu esimene seadmevaldkond oli infusioonipumbad ja süstlapumbad. Need on seadmed, millega patsientidele manustatakse ravimeid väga täpselt. Minu söö seisnes selles, et tegelesin nende ennetava hooldusega ja kui midagi katki läks, parandasin ise või saatsin firmasse remonti."

Meditsiinitehnika insener Kristjan Kruusing sõnas, et Kaalepis oli kohe tahtejõudu näha.

"Võttis kokku ja parandas asju, kuigi võib-olla ei osanud. Paluti süstlapump korda teha, aga me ei mõelnud, et ta peab selle täiesti ära remontima. Siis ta läks hommikul teise tuppa, kui hakkasime töölt ära minema, vaatasime, kus ta on – ta oli terve päeva sellega pusinud, kuigi seda ei palutud tal teha. Tahtjõud oli nii suur," meenutas ta.

Meditsiinitehnika inseneride töö ei piirdu hooldusega. Nad on kaasas ka uute osakondade loomisel koos arstide, õdede ja ehitajatega. Näiteks valmib regionaalhaiglas aasta lõpuks uus hübriidoperatsioonituba.

"Tegemist on Eesti jaoks uue tehnoloogiaga. Inseneri roll selles meeskonnas ongi kokku viia kliiniline vajadus ja seadmete pool ning anda vajalik info edasi ehitusinseneridele, IT poolele, et mis kommunikatsioone, keskkonnatingimusi ja erinõudeid on vaja selleks, et see ruum ka toimiks," selgitas Kaalep.

Just põnevad uued tehnoloogiad, mida Eesti tervisehoius rakendada saab, on need, mis tema sõnutsi töö ägedaks teevad. "Kui sellised projektid on olemas, siis võib neid dokumente ka vormistada vahepeal," naeris Kaalep.

Just uudishimu, loovus ja visadus lisaks tugevatele tehnilistele teadmistele tõid Kaalepile ka presidendi kultuurirahastu noore inseneri preemia. "Võib-olla käis mõte läbi, kas see on mingi naljakõne, aga see on väga uhke tunne, et hinnatakse meditsiinitehnikainseneride ja meditsiinifüüsikute tööd," on ta preemia tänulik.

Ka regionaalhaigla kolleegid on teda tunnustanud. Läinud aasta lõpus toimunud galal nimetati ta regionaalhaigla aasta kolleegiks.

"Meie juba arvame, et ta on parim. Ja nüüd, kui ta on sellise tunnustuse presidendilt saanud, siis see on ikka uhke värk. Me kõik oleme Annika üle väga uhked," lausus intensiivravikeskuse juhataja Kairi Marie Riigor.