Endla teatri näitleja Jaan Rekkor meenutas nooruspõlve sõber miilits Pauli. "Paul oli legendaarne miilits Tallinnas, kui me õppisime konservatooriumis. Need olid pöörased ajad, pöörased inimesed ja pöörased seiklused. Me võtsime väga palju asju ette, seiklesime ja reisime palju ja veetsime vaba aega koos. Päris tuttavaks sain temaga siis, kui ma sattusin pärast mingit meeletut üliõpilaste ehitusmaleva lõpupidu kainestusmajja ja olin seal üsna trööstitus olukorras. Paul päästis mind sealt hommikul välja ja otsis mulle ka riided," meenutas Rekkor.

Rekkor tuletas meelde, et ta on töötanud ka "Prillitoosis" reporterina, intervjueerides 1991. aastal üht abielupaari, kellel täitus 60. abieluaasta.

Näitleja meenutas majaehitusprotsessi ja tõdes, et maja ehitamine teeb inimese nutikaks. "1999. aastal ütles seda mulle mu maja arhitekt Urmas Kukk, kes käis mulle pinda, et on aeg hakata maja ehitama. Ma ütlesin, et mul ei ole ju raha, aga tema ütles, et ära muretse, hakka asjaga pihta, ja see on tõsi, et maja ehitamine teeb nutikaks," muheles Rekkor.

"Kuidagi see suhe rahaga ka muutub. Minusugused inimesed enne ei hooli ja ei oska raha väärtustada ega paigutada. Enne seda ma ei osanud oma töö eest väärikat hinda küsida, tegin niisama ja raiskasin seda, aga rahal on komme koguneda. Minu põhimõte on see, et ehita maja kohe lõpuni valmis ja vaata pärast oma rahaasju. Kui sa jääd venitama, siis uksepakud jäävadki panemata," sõnas Rekkor. "Aga ega ma ise pole ehitanud, mu raha ehitas."

Rekkori sõnul olid eestlased varem Kungla rahvas, kes elas kuldsel ajal, aga nüüd enam mitte. "Eks ma olen kogu aeg nende Ukraina uudiste lõa otsas. Sõja algus mõjus väga raskelt, ega ma pool aastat öösiti magada ei saanud. See ebakindlus sööb meid seesmiselt," nentis ta.

"Näitlejate populaarsus on minu jaoks natuke mõistmatu. Minu meelest on näitlejaamet natuke ülehinnatud, ega me nii tähtsad tüübid ka pole, eks see natuke ekspluateerimine on," muheles Rekkor.

Rekkor meenutas mängufilmi "Nipernaadi" võtteid. "Seal oli meil Tõnu Kargiga väga ilus stseen. See oli üks esimesi stseene, mis ma üldse filmis tegin. See võis olla täitsa esimene päev, sul on see napp tekst käes ja stseen ise pole ka kuigi pikk," nentis näitleja, kes õpetas filmis Kargile, kuidas propse õigesti vette lasta.

"Mul on kaks head paarimeest, ja need on mu pojad. Mul on teatris ka väga head paarimehed, ma ei hakka neid nimeliselt välja tooma, sest kui ma ühe nime ütlen, siis teise käest saan tuupi," nentis Rekkor.

"Mulle meeldib teatris rohkem tööl käia kui teatritööd teha. Tööl käia meeldib just nende inimeste pärast. Etenduse väline elu ja proovide aeg meeldibki mulle natuke rohkem," sõnas Rekkor.

Narde'i mängu fanaatik Rekkor tõi välja, et sõpradega Narde'it mängides tekib ajus vaba teadvuse voog. "Kui keegi seda filmiks ja salvestaks, missugust jauramit tuleb suust välja inimesel, kes mängib oma hea sõbraga Narde'it: vahel laulad, jorised, ajad täiesti mõttetut plära, riimid, kust kohast need välja kaevuvad, ma ei tea, aga see on väga tore, sa istud nagu lepase ree peale ja lased minna," seletas Rekkor oma lemmikmängu fenomeni lahti.