Jaak Kilmi end ise kõvaks suusatajaks ei pea, kuid kuna Eestis matka alguseks enam lund ei olnud, mõjus rännak mööda liustikke suusatalve pikendusena, kuigi teekonnal polnud midagi ühist tavalise suusatamisega. "Matkasuusk on laiem ja raskem ning suusa keskosa kalasabamustriga. Tegelikult see suusk ei libise, sa lihtsalt lohistad seda jalas, aga selliste suuskadega saab ohutult üle jäälõhede ja kraavide astuda," kirjeldas Kilmi saates "R2 Hommik!".

Matkaidee autor oli Kilmi sõber Mikk Suursild, kes on varasemalt samas piirkonnas suvel süstamatkadel käinud. Sõbra ettepanekul mindi samu kohti talvel suuskadel avastama. "See oli selline pakkumine, millest ma kuidagi keelduda ei saanud," muheles Kilmi.

Jäämägede vahel püsis temperatuur stabiilselt miinus 20 kraadi juures, kohati langedes miinus 22 kraadini. Kilmi kirjeldas üht päevateekonda, mil seltskonnal oli vaja jõuda ühelt saarelt teisele matkasuuskadel ja koos kelguga. Vahemaaks 36 kilomeetrit. Plaanitud kaheksa ja poole tunni asemel kulus üheksa tundi. Ühtlaselt on vaja jagada nii oma jõukulud kui ka toidupausid, et organism pingutusele vastu peaks. "See oli huvitav meditatsioon. Organismi kurnatuse vältimiseks tuli kõik sammud selgelt läbi mõelda."

Maagilised jäämäed ja sõbralikud politseinikud

Filmimehe teekond koos kahe sõbraga algas lennuga Gröönimaa pealinnast Nuukist põhja poole. Matkajad ületasid lennukiga põhjapolaarjoone ja saabusid Ilulissati asulasse. Sealt lendasid nad helikopteriga Uummannaqi ja edasi kulges suusamatk saarelt saarele.

Üheks paeluvamaks vaatepildiks peab Kilmi jäämägesid, mis triivides sulavad. "Ma nägin neid jäämägesid, mida poole aasta pärast enam ei ole," tõdes ta.

Matkalised peatusid paar päeva ka Ilulissati jääfjordi suudmes, kust pärit jäämägi põhjustas kunagi ookeaniauriku Titanic huku.

Kilmi sõnul on Gröönimaa eluviis loodusega tihedalt seotud. Inimesed on oma elamised kaljudele sättinud. Liikumiseks kasutatakse koerarakendeid, maastikusõidukeid ehk ATV-sid ja lumesaane. Põhjapolaarjoonest põhja poole ei tohi tuua ühtegi võõrast koeratõugu.

Taani riik on varustanud ka väikesed asulad eluks vajalikuga. Näiteks oli 120 elanikuga külas supermarket ja postkontor, kogukonnakeskuses aga nii dušš kui ka jooksulint. Seega on Taani heaoluriigi mugavusi Gröönimaal tunda. Kilmi tunnistas siiski, et püsivalt seal elamise mõte tekitas temas ärevust.

Kohalikega suhtlemist raskendas keelebarjäär, kuna peamiselt räägitakse grööni keelt. Matkajad kohtusid Taani politseinikega, kes olid komandeeringu korras korda hoidmas. "Nad olid väga meeldivad noored inimesed, kes olid tulnud aastasesse vahetusse Uummannaqi politseijaoskonda, millega nad teenivad väga suure raha," nentis Kilmi, lisades, et kuigi alkohol on Gröönimaal kallis, on korda ikka vaja hoida.

Politseinikud olid äsja läbinud Nuukis väljaõppe juhuks, kui peaks teoks saama Ameerika Ühendriikide presidendi Donald Trumpi mõttekäik Gröönimaa ära osta.

"Pigem tunnevad välispoliitilist ärevust tunnevad need Taani politseinikud, kes olid aastaks tulnud sinna," sõnas filmitegija. Gröönimaa on Kilmi arvates alati väljakutse – pole vahet kas välispoliitiliselt või matka mõttes.

Kümne päeva jooksul läbisid matkajad kokku 150 kilomeetrit. Kilmi hinnangul on suusataja kohta seda vähe. Liikumistempo oli matkasuuskade tõttu lihtsalt aeglasem.