Kuu aja pärast avatakse Veneetsia kunstibiennaal. Eesti on prestiižel Veneetsia biennaalil osalenud 1997. aastast. Meie paviljonides on varem väljas olnud Eesti kaasaegse kunsti paremik, näiteks Ene-Liis Semperi ja Marco Laimre videoinstallatsioonid sajandi algusest, kuristikule läheneva valgenahalise mehe kannatustele pühendatud Marko Mäetamme näitus 2007. aastal, Kris Lemsalu pompoosne keraamika 2019. aastal ning Edith Karlsoni hiiglaslikud skulptuurid möödunud korral. Nüüd esindab Eestit Merike Estna, kelle töid näeb lausa kirikus.

"See ei ole ainult kirik. See on juba korra muutunud kirikust laste korvpalliväljakuks, olles kogukonnakeskuse üks osa. Minu näitus tuleb sinna veel kihina peale. Need kihistused on seal silmaga nähtavad, mis on väga sarnane sellele, kuidas ma ka oma maale üles ehitan: kihistused on natukene kollaažilikult üksteise peal, kuigi kõik on maalitud. Seal toimub arhitektuurselt täpselt samasugune asi – erinevate asjade kokkupanemine üksteise peale, nähes samas seda ajalugu, mis on mulle väga oluline," selgitas Estna.

Meie paviljonis tuleb esitlusele mitu tööd: 25 000 tükist koosnev mosaiikpõrand ning maal, mis valmib alles koha peal kogu biennaali vältel.

"Algne idee oli näidata seda, kuidas maal on elus sellel hetkel, kui ta tekib. Sellest lähtuvalt ei ole ma ka kavandit veel teinud, sest see on just see elus hetke olulisus. Põrand on üks nendest, kus ma loodan, et see elusus säilib lõpmatuseni läbi selle, et kui vaataja põranda peal, maali peal liigub, siis ei ole olemas kindlat vaatekohta, on lõpmatult hulgal vaatekohti ja läbi selle on teos avatud," sõnas kunstnik.

Põrandaga ei katseta Estna esimest korda. 2018. aasta Balti triennaalile valmis samuti keraamilistest plaatidest põrand. Siis küll kordades väiksem, koosnedes vaid 4000 plaadist. Mõned varuplaadid on kunstnikul plaanis Veneetsiasse kaasa pakkida, kuid seegi pole tegelikult nii oluline.

"Kui midagi läheb katki, ma ei ole selline, kes tahab seda väga peita, vaid ma toongi selle koha pigem välja," märkis Estna.

Estna tõi välja, et põrandas on mitmeid viiteid ajaloolistele naiskunstnikele.

"See valge lõuend, millega ma alustan, on viide ajaloolisele nähtusele, et meil ei ole paljudelt naiskunstnikelt allkirjastatud teoseid säilinud. Selle kohta on olemas väljend, mis spetsiaalselt rõhutab seda, et kunstnik ilma teosteta. Kuigi teosed on olemas, siis naiskunstnikud töötasid tihti kellegi teise ateljees, need ei ole nende poolt allkirjastatud. Ma olen ka nii-öelda kunstnik ilma teosteta, kui ma alustan selle valge lõuendiga," avas ta.

Lisaks näeb Veneetsias värsket Eesti moekunsti, sest näituse ajal kannavad Merike Estna ja näitusevalvurid rõivaid, mis on valminud koostöös moekunstnik Lilli Jahiloga. 

"Mul oli alguses mõte just rõhutada seda, et ma olen ikkagi naine, naiskunstnik, ja kanda pidulikke kleite. Sellega viitan natukene naiskunsti ajaloole," sõnas Estna.

"Ma olen tohutu Veneetsia kunstibiennaali fänn. Ma olen seal aastaid käinud, Eesti paviljoni tegemistele kaasa elanud ja ma hullult fännan seda üritust kui sellist," rääkis Jahilo. Tema sõnutsi ei ole see midagi uut, et ka moebrändid end sel ajal Veneetsias nähtavaks soovivad teha.

"Biennaal on koht, mis toob kokku kogu maailma kultuur- ja kunstihuvilised ja kui sul on juba need inimesed ühes kohas koos, siis on kindlasti palju brände ja disainereid, kes seda momentumit kasutavad."

Riiete kaitsmiseks kunstnikule põlle siiski ette ei panda. "Seda tulebki vaadata selliselt, et see on ka tööprotsessis, et me vaatame seda kollektsiooni uuesti, kui on biennaal on läbi. Siis on nii põnev näha neid värvipritsmeid ja mis elu need riided on elanud," lausus Jahilo.