Rauno Pehka sõnas, et tema mäletab Chicago Bullsi nende hiilgeaegadest. "See oli enne 1998. aastat," selgitas ta ja mainis, et nad võitsid lühikese aja jooksul kuus meistritiitlit. "Tol ajal oli suure korvpalli defitsiit, ekraane ei olnud ja kui nendelt vähestelt ekraanidelt sai vahepeal korvpalli vaadata, siis see oli suur õnn."

"Michael Jordan oli suur teerajaja, korvpallis ilmus ühtäkki välja temasugune mees, kes mängis täiesti teistmoodi kui oli harjutud nägema, ta tegi asju, mis läheksid ka tänapäeva korvpallis väga hästi kaubaks," mainis Pehka ja rõhutas, et temas olid ühendatud paljud heale sportlasele omased jooned. "Ta oli väga suure võitlusvaimuga, väga võimekas ja tegi, mis ta tahtis."

Pehka meenutas, et need vähesed korrad, kui õnnestus toona näha rahvusvahelist heal tasemel korvpalli, siis õppisid nad silmadega väga palju. "Sa nägid trennis neid mehi, keda sa nägid, nad olid enamvähem samasugused nagu sina, aga kuskilt mujalt nägid: ahah, ta teeb niimoodi."

"Chicago Bullsi edus oli väga suur roll Phil Jacksonil, kes oli nende treener ja ta oli natukene zen-filosoofia mees, ta lähenes asjadele veidi teistmoodi kui tavapäraselt ja tal olid isegi mediteerimistunnid, ta ütles küll, et paljud mängijad seda mediteerimist ei taha teha, aga siis nad lihtsalt magavad ja see tuleb ka neile kasuks," avas Pehka tausta.

Tema sõnul ei ole see üldse võimatu, et lähiajal veel mõni eestlane jõuab NBA-sse. "Henri Veesaar näiteks on seal piiri peal, ta käib ka samas ülikoolis, kus käis Michael Jordan, minul on rõõm olnud teda ka treenida," selgitas ta ja lisas, et NBA-sse saamine ei ole alati nii keeruline, kui see tundub. "See ei ole ka kerge, aga kui ma vaatan vahel NBA mänge, siis nii mõnigi mees kannataks välja taseme, mis mängijaid me seal näeme."