Kolme-aastase Arti Altmanni lemmiktraktor on punane Belarus ja ta ei ole mitte jutu-, vaid töömees, kes mõne eluaastaga juba neli korda põldu kündnud. Ükski tema päeva ei möödu traktori selga istumiseta. Punase Belarusiga ta ise veel küll sõita ei saa, aga õnneks on tal täiesti oma pisike traktor, mille järele saab kõiksugu tööriistu rakendada.

Isa Madise sõnul saab Artit igale poole kaasa võtta, aga kõike koos teha ei saa. "Ta hakkab rooli keerama. Lihtsamaid asju saab ikka koos teha," tõdes isa, kes läks koos Artiga koos põllule juba siis, kui poiss oli aastane. "Naisel oli vaja kuskile minna ja last oli vaja hoida. Aga ma pean põllul olema. Ma siis hoidsin teda traktoris. Turvatool oli kõrvalistmel koormarihmaga kinni."

Ema Kertu süles jõudis Arti, kelle esimene sõna ei olnud mitte "emme" ega "issi", vaid "traktor", põllule juba viiekuusena. "Ta sündis jaanuaris ja kevadel läksime issiga kaasa. Siis ta käiski seal magamas," naeris ema.

"Mäletan, et kui Arti hakkas sündima, siis Madis ütles, et tema ei hakka seda põllumajandust peale suruma. Ütles selle ära ja mis siis nüüd saanud on," muigas Kadri. Ka Arti väiksemale õele, Ellale on varsti tarvis osta roosa traktor.

Talu, mille kallal väike Arti töötab, kuulub juba 18. sajandist isa Madise esivanematele. Põhitegevuseks on 100-pealise piimakarja pidamine, kellele lisandub veel 140 noorlooma.

Madis tõdes, et talupidaja elu on tänapäeva Eestis kehv. "Üks kriis ajab teist taga. Kriisidevaheline aeg on nii väike, et ei jõua vahepeal taastudagi. Põllumajandus on lihtsalt kallis hobi," nentis Madis, kelle päev hakkab hilisöösel kella kolmest. "Lüps hakkab umbes poole neljast ja kestab kaheksani." Arti on veel lehmade suhtes ettevaatlik ja julgeb neile läheneda ainult oma kaitsva traktori sees.

Kõige ägedam töö, mida traktoriga teha saab, on Arti sõnul kündmine. "Masinaid ta kõiki tunneb ja oskab nimetada. Isegi ema ei tea, mis asi on niiduk või vaalutaja, aga Arti teab ilusti," rääkis Madis.