Süüa on Loidile alati teha meeldinud. Eestis tegi ta aga hoopis suhtekorraldaja tööd. Kui tuli majanduslangus ja töö otsa sai, läks naine reisima ja jäi Londonisse pidama. Täna ütleb Loit, et ta ei saa vahel isegi aru, kuidas ta siia on jõudnud.

"Ma astusin ühel päeval restorani, kus ma olin enne söömas käinud ja mulle väga meeldis. See oli selline moment, mida ma ei olnud läbi mõelnud, aga järgmine hetk olin seal restoranis ja küsisin, kas neil on tööd, mida ma võiksin teha. Nad küsisid, mis tööd sa tahaksid teha ja ma ütlesin, et vahet ei ole, ma võin nõusid ka pesta," meenutas ta.

Nõude pesemise asemel sai ta kohe toiduga tegelema hakata ja paari kuu möödudes saatis restoran ta kokakooli. Pärast kokakooli lõpetamist haris ta end lisaks mitmel kursusel Itaalias ja töötas erinevates köökides. Toiduga tegelemise kõrval tegi toimekas naine endale selgeks ka restorani toimimise põhimõtted ja paberimajanduse. Kui tuli koroonakriis, oli tal otsus peas valmis.

"Siin on hästi palju eestlaseks olemist mängus, sest me oleme pidanud kõike ise looma. Tihti saadki sellest aru, kui elad vanas ühiskonnas, kus kõik on iseenesest mõistetav," märkis ta.

Selleks, et oma toidukoht käima lükata, pani ta hakkama kõik oma säästud, võttis ettevõtte loomiseks laenu ja tegi hooandja kampaania. Kuigi kampaania ei õnnestunud ehk eesmärgiks seatud summa ei tulnud täis, ei andnud Loit alla, sest ta nägi, et on inimesi, kes soovivad ta tegemistele õla alla panna. Nii hakkas ta oma veebilehe kaudu lõunasööke, õhtusööke ja pastakoolitusi ette müüma. "Ma sain kokku suurema summa, kui mul algselt oli kickstarter'iga plaanis, mis oli 30 000 naela."

Praeguses asupaigas on restoran olnud avatud paar aastat. Tulevikuplaanid on naisel veelgi ambitsioonikamad.

"Ma näen, et see võiks eksisteerida pigem lääne pool Londonis ja selliselt, et see saaks olla iga päev lahti. Praegu oleme siin kohaliku betooni ja tööstuse kõrval, bensiinijaama taga. See on natukene kummaline koht, kus olla restoraniga," tunnistas ta.

Oma unistuste asupaigas soovib Loit restorani pidada nii, et ühes ruumis saab korraga toitu pakkuda, pastatunde anda ja toitu kaasa müüa. "Et kõik need elemendid saaksid ühte kohta, oleks eriti tore," unistab ta.

Kuid restorani omaniks olemine ei tähenda vaid glamuuri. "Ma alles paar nädalat tagasi pesin ise nõusid. Seda tuleb küll ette. Ja enamasti olen esimesena tööl, et WC ära koristada ja vaadata, et kõik pinnad on selliselt puhtalt, nagu mulle meeldib," muigas Loit.

Päevast päeva tööalaselt pastaga tegelemine tähendab aga seda, et kodus eelistab Loit muid toite. "Kui ma koju lähen, siis ma pigem keedan endale riisi," naeris ta.  

Ka eestlaseid satub Loidi restorani. "On olnud selliseid päevi, kus olen mõelnud, et peaks iga eestlaste laua juurde minema ja selgitama, et tegelikult see ei ole Eesti restoran ja tegelikult käivad siin teised inimesed ka. Kuidagi on juhtunud väga tihti, et justkui nagu Eesti päev oleks," tõdes naine.