Kehamassiindeksi mõiste, mitte küll täpselt selles väljenduses võttis 1832. aastal kasutusele Belgia statistik-matemaatik-astroloog Adolphe Quetelet, kellel polnud meditsiiniga mingit pistmist. "Algul nimetatigi seda Queteleti indeksiks," lisas professor.

Zilmeri sõnul on KMI häda selles, et see ei määra ära, kus inimese rasv on, alati ei lähe arvesse ka inimese vanus, sugu, kuuluvus rassi, seega ei peegelda indeks üleüldist tervist ja ei sobi ideaalselt kõikidele eluetappidele. "Kui KMI 25ni on norm, 25–30 ülekaal ja üle 30 rasvumine, siis nüüd öeldakse väga selgelt, et eakatel oleks väga mõistlik, kui KMI oleks vahemikus 27–29," nentis Zilmer. "Bioloogilises maailmas ei ole selliseid rangelt tõmmatud jooni."

Aastatel 2022–2025 võttis rahvusvaheline teadlaste komisjon vastu uue rasvumismääratluse, mis Zilmeri sõnul ütleb, et rasvumise diagnoos ei saa lähtuda üksnes kehamassiindeksist, sest on veel terve rida muid tervisenäite, mida tuleb arvestada.

"Määratluse järgi tuleks eristada kaht rasvumiskategooriat. Üks on eelkliiniline rasvumine, kus rasvaprotsent on suur, aga see ei põhjusta vaevusi. Teine kategooria on kliiniline rasvumine, kus inimesel on juba märke ja sümptomeid elundite talitlushäiretest ja võib olla ka raskusi tavategevustega toimetulekul," selgitas Zilmer.

Seega kõiki neid, kel on natuke suurem kehamassiindeks, ei saa Zilmeri sõnul KMI karmi skaala järgi, mis ei ole bioloogiline skaala, panna mingisse hirmutamispatta.

"Kui teil ei ole üldse vaevusi, tulete argieluga normaalselt toime, te ei tunne end halvasti, vererõhk ei ole kõrge, ei ole kehamassiindeks 28–29 üldse probleem. Praegu lüüakse kehamassiindeksiga 29 juba suurt häirekella. Arv tuleb enda jaoks ikkagi leida, aga selle valguses oleks mõistlik lasta määrata teatud näitajad, näiteks insuliinitase, vererõhk, teha südameuuring, ja kui kõik on mõistlikus ealises piires, siis väga sügavalt muretseda ei tasu," selgitas Zilmer. "Ei tasu minna selle ohvriks, et KMI peab igal tingimusel saama alla 25, võttes kasutusele mingi pseudodieedi, mis tasapisi tervist hakkab lõhkuma."

"Rasv ei ole ohtlik asi, kui teil on tõesti suur õllekõht ja rasv on jaotunud valesti, siis on rasv probleemiks juba kaalu tõttu, aga rasvaprotsendi üle ei tasu väga tõmmelda. Oma rasvaprotsenti näete kõige elegantsemalt, kui vaatate ennast paljalt peeglist. Kui tundub, et kusagil on ikkagi neid volte väga palju, siis tasuks rasvaprotsendile tähelepanu pöörata. Aga kui inimene on natuke korpulentsem, siis rasvaprotsendi vähendamine teie tervist ei paranda," lisas Zilmer. "Rasv on meie metaboolse energia tagavara ja seepärast pole vaja oma rasvaprotsenti väga madalaks viia. Vanuse lisandudes rasvaprotsent niikuinii kasvab, see on bioloogiline. Naistel on normaalne rasvaprotsent kaheksa kuni kümme protsenti suurem kui meestel."

Tavainimese eesmärk saada rasvaprotsent võimalikult madalaks ei tähenda Zilmeri sõnul automaatselt paremat tervist.