"Pikaajalise karjääri peamine rõõm on see, et sa kohtud paljude inimestega, kelle sõnul tegid sa midagi nende elus tähendusrikast. Lõppkokkuvõttes on see ilmselt iga muusiku jaoks suurim tasu, mõista, et aastate jooksul on maha jäetud mingisugune püsivam jälg. Muidu poleks muusika tegemisel mõtet, kui teed seda vaid endale ja paarile sõbrale. Sa ju tahad oma muusikat jagada, tahad, et su muusikal oleks tähendus ka teistele," ütles A-Ha looja ja klahvpillimängija Magne Furuholmen.

Furuholmeni sõnul ei arvanud nad kunagi, et neist võiks saada mingisugused plakatipoisid. "See oli meile paras  šokk. Keset hullumeelseid 1980. aastaid, oli bändi kuvandiks olla popisensatsioon. Tagasi vaadates oli see pöörane ja korraks nauditav aeg. Meie jaoks oli muusika alati kõige olulisem. See idee, et meid tehti kuidagi popstaarideks, ei olnud tegelikult meie eesmärk. Meie tahtsime teha lihtsalt suurepärast muusikat," meenutas muusik. "Sa ei saa alati ise otsustada, mida maailm sinu tegemistest tähtsaks peab. Sa avaldad plaate, mõned on edukad ja teised mitte, kuid loominguliselt on vähemedukad plaadid sinu jaoks täpselt sama lähedased."

Iga laulu teekond on muusiku sõnul erinev. Kuigi "Take On Me" sai hitiks 1980. aastate keskel, ulatuvad laulu juured tegelikult palju varasemassse aega. Furuholmen oli 14-aastane, kui ta kirjutas süntesaatoril loo põhikäigu ja fragmendid, millest pandi "Take On Me" hiljem kokku. Bändiks oli siis Bridges, mida muusik tegi koos  Paul Waaktaar-Savoyga enne tutvumist bändi laulja Morten Harketiga.

"Olime Pauliga palju arutanud, mida soovime saavutada, kui läheme bändiga Inglismaale. Kui pardale tuli Morten, kuulasime üheskoos läbi vanemat materjali ja klahvpillikäiku kuuldes ütles Morten, et sellest saab hitt. Palal puudus refrään ja selle ehitasime ülesse Morteni hääleulatusest lähtudes," nentis Furuholmen.

Plaadifirma leidis demosid kuulates, et see on potentsiaaliga lugu, millest võiks saada A-Ha esimene singel. "Salvestasime selle, kuid ei olnud tulemusega sugugi rahul. Meiega liitus produtsent Tony Mansfield, kes muutis mõningaid võtmetähtsusega elemente. See variant küll avaldati ja raadiod mängisid seda mõned korrad, kuid lugu hääbus päris kiiresti."

Muusikud palusid plaadifirmat, et saaksid uuesti proovida ja plaadifirma oli nõus, et muusikud lähevad selle looga tagasi stuudiosse. Produtsendiks oli Alan Tarney, kes polnud bändi esimene valik, aga mida sa hädaga teed, meenutas muusik, kui oled plaadifirmast väljaviskamise äärel, sest "Take On Me" esimene versioon oli läbikukkumine.

"Tarney ütles meie esimesel kohtumisel, et bändi "Take On Me" originaaldemolugu meeldib talle rohkem kui see, mis lõpuks avaldati ja et peaksime algse loo juurde tagasi pöörduma. Tegime stuudios kahe päevaga uue versiooni ja kogu energia nihkus paika," sõnas Furuholmen, kes oli see, kes viis uue loo plaadifirmasse ja seal oldi loost vaimustuses. "Meil vedas tohutult, alati ei anta sulle teist võimalust panna laul kõlama nii nagu sa soovid. Nii et tagasi vaadates olid need meie karjääri kaks kõige tähtsamat päeva. Nendeta, kes teab, mis oleks juhtunud."

Teise albumi puhul oli plaadifirma ehmunud, sest see ei kõlanud nii nagu nende hittlugu "Take On Me". "See kõlas palju süngemalt ja oli hoopis teistsugune. Meie ütlesime plaadifirmale, et just seda me tahamegi praegu teha," meenutas Furuholmen. "Juba teise albumiga "Scoundrel Days" otsustasime, et oleme oma loomingu peremehed. Kas populaarsus tõuseb või langeb, pole enam meie otsustada."

Pärast "Take On Me" edu läks päris kaua aega, et bänd kontserdilavadel üles astuks. "Esimesed esinemised kontserdilavadel leidsid aset 1986. aasta suure maailmaturnee raames ja esimene kontsert toimus Austraalias. Selleks ajaks ei olnud bänd kordagi koos esinenud," meenutas muusik. "Kui me bändiga Inglismaale läksime, pidi esinemiseks olema tööluba, meie aga olime riiki sisse hiilinud turistidena, seega ei olnud me kordagi publiku ees koos mänginud. Võib öelda, et kasvasime kontsertbändiks prožektorite valguses. "

1987. aastal kirjutas A-Ha tunnuslaulu James Bondi filmile "The Living Daylights" ("007 ohutsoonis"). "Pidime töötama koos helilooja John Parryga, kes kirjutas salmide meloodialiini ümber. Meile sisuliselt öeldi, et teete nii või seda lugu ei tule. Aga ma arvan, et ta tegi asja paremaks. Tegime plaadile hiljem ka oma versiooni, et tuua välja algne nägemus, kuid tagasi vaadates eelistan ka mina pigem ametlikku versiooni," tõdes Furuholmen.

"Alati on mängus kompromissid. Bändi dünaamika on keeruline ja raskesti kokkuvõetav, mõnikord on üks edasiviiv jõud ja teised jäävad tagaplaanile, siis see muutub. Iga projekt algab justkui mesinädalate perioodiga, kus kõik on elevil ja arvavad, et seekord läheb kõik sujuvalt. Lõpuks aga ei lähe miski täpselt plaani järgi ja tuleb lihtsalt kohaneda. Heas loomingulises keskkonnas on konkurents osa protsessist, kuid mitte põhiline. Oluline element on ühine eesmärk ja vabadus eksperimenteerida," tõi muusik välja.

Paus kujunes päris pikaks, kuid viis viimaks uue albumini "Minor Earth/Major Sky", mis ilmus 2000. aastal. "See oli lahinguväsimus, frustratsioon ja kurnatus. Me tundsime, et vajame toitu väljaspool bändi dünaamikat. Mina alustasin karjääri visuaalkunstnikuna, Paul ja Morten tegelesid sooloalbumitega, me lasksime bändiks olemisest lahti. Vaikus kestis umbes seitse aastat, kuni avastasime taas loomisrõõmu enda pärast, ilma ootusteta, et sellele järgneb kohe promo ja turnee."

A-Hal on olnud mitu tagasitulekut. "Me tuleme, teeme midagi, läheme ära ja tuleme jälle, see on igavene tagasitulekute rida," nentis Furuholmen.