Tšernobõli tuumaelektrijaama katastroofist möödub 26. aprillil 40 aastat.

"Saime kutse õppekogunemisele, kuna Pärnus oli sel ajal Balti sõjaväeringkonna ainus keemiakaitsepolk," ütles Eesti Tšernobõli Ühingu esimees Jaan Krinal, kes saadeti kümmekond päeva pärast katastroofi toimumist koos tuhandete teiste meestega õnnetuspaika puhastama. "Esialgu me keegi ei teadnud, kuhu meid saadetakse. Kohtumispaika jõudes olime üllatunud, miks kordusõppuse meestele antakse tuttuus varustus."

Krinal oli tol ajal reservohvitser, kellele üks kindral ütles, et ärgu nad pabistagu, läheb kaks nädalat, maksimaalselt kuu ja midagi hullu ei ole.

Kohale jõudes selgus, et kohalikud elanikud olid juba evakueeritud. "Me olime täpselt 30 kilomeetri tsooni piiri peal. Tsooni seest olid inimesed ära viidud, aga teisel pool teed olid majad ja seal inimesed elasid. Meie ülesanne oli külades maju pesta, mida me kaks esimest nädalat tegime. Suurte paakautode surveveega pesime. Pärast pesemist mõõdeti ära, väga hea tulemus, kõik on puhas. Kui uuesti kontrolliti, selgus, et seis on sama hull või hullemgi ehk majade pesemisest mingit kasu ei olnud," meenutas Krinal.

Seejärel otsustati, et maapind tuleb ümber keerata. "Mehed hakkasid maapinda ümber keerama. Mõõdeti ära, jälle väga ilus tulemus, siis leiti, et see ka ikka ei anna tulemust. Siis tuli maapind kokku koguda ja ära viia," nentis Krinal.

Seljas olid meestel tavalised sõduririided, erilisi kaitsevahendeid Krinali sõnul ei olnud.

"Me tõesti lootsime, et teeme majad puhtaks, saavad inimesed koju ja saame meie ka koju," sõnas Krinal, kes oli õnnetuspaigas lõpuks kokku üle viie kuu.

Esimesed aastad pärast Tšernobõlist tagasitulekut oli raske, sest toona ei pööratud vaimsele tervisele mingit tähelepanu. "Drastiline näide on see, et 1991. aastaks oli kogu sellest seltskonnast, kes seal käis, surnud 51 meest, kellest 17 tegid enesetapu," tõi Krinal välja. "Ma arvan, et see oli hirm tuleviku ees."

Krinal otseselt oma tervise üle ei kurda, aga igasuguseid muresid on. "Nohud ja köhad tulevad väga kergesti ja lähevad suhteliselt raskesti."

2006. aastal käis Krinal Pärnu poistega toonast õnnetuspaika vaatamas. "Meie giidiks oli 26-aastane tüdruk, kes ütles, et ükskõik, kuidas mul läheb, aga lapsi ma ei sünnita. See oli tema ja ka ta sõbrannade teadlik otsus," tõi Krinal välja.

Majad, mida toona nii hoolega pesti, seisid mahajäetult ja keegi sinna tagasi polnud kolinud.