Euroopa Filmiakadeemia valis Tallinnas Rotermanni kvartalis asuva Stalkeri käigu esimese Eesti kohana Euroopa Filmiakadeemia oluliste paikade nimekirja "Treasures of European Film Culture" nimekirja. Stalkeri käik on tuntud kui Andrei Tarkovski kultusfilmi "Stalker" (1979) võttepaik.

"Mul oli väga suur vedamine, et ma sain kolme aasta jooksul Andrei Tarkovskiga väga lähedalt suhelda. Mina, Peeter Simm ja Peeter Urbla olime värskelt filmikooli lõpetanud ja sel ajal oli selline komme, et alustavale filmitegijale määrati alati kunstiline juhendaja ja meil vedas nagu pahadel põrsastel, sest meile määrati juhendajaks geenius, Andrei Tarkovski," nentis režissöör Arvo Iho.

Iho meenutas, et 1976. aastal tahtis Tarkovski hakata tegema filmi "Piknik roheluses" ja oli välja valinud väga erilise võttekoha Kesk-Aasias, aga seitsmepallise maavärina tõttu teda sinna filmi tegema ei lubatud.

"Siis ta hakkas minu käest küsima, et meil on natuke selline fantastiline lugu, äkki hakkame ringi käima ja vaatame, kas on Eestis võimalik seda teha," meenutas Iho. "Siis tal hakkas idee tasapisi muutuma ja kui tulime Stalkeri käiku, mis tollal oli riigi teraviljahoidla, meeldis talle see koht kohutavalt. Miks? Sest suhteliselt väikese territooriumi peal, kolmel lähestikku asuval tänavajupil tegid nad pool tundi filmi ära. See oli unikaalselt sobiv võttekoht sellise mornivõitu filmi jaoks nagu "Stalker"," meenutas Iho. "Siin on tõesti iga pööre, iga nurk ja aken ära kasutatud."

Iho sõnul on praegu see piirkond väga puhas ja korralik, aga toona pillutati sobiva atmosfääri saamiseks tänavatele räpaseid pabereid ja vahtplasti tükke, mis olid niisutatud, et räpasus mõjuks usutavalt.

"Väga aeglaselt filmiti ja ainult ilma päikeseta halli päevaga. Kuna Tarkovksi ise päris selgelt ei teadnud, ma ütlen selle ausalt välja, mis filmi ta õieti teeb, siis filmis ta üht stseeni viis-kuus korda erinevatel päevadel uuesti," tõdes Iho. "Tarkovski oli suur enesepiinaja, ta polnud võimeline haltuurat tegema."

Iho sõnul selgus keset filmimist, et kogu esimese suve kaks esimest kuud filmitud materjal oli praak. "Augustikuus tuldi tagasi, uus operaator, uus kunstnik ja hakati uuesti filmima. Oli kuiv suvi, aga vaja oli värsket rohelust ja siis sai tõelist tsirkust näha. Rohelise värviga värviti muru ja puid. 3. oktoobril oli kogu see väli härmatisega kaetud, ei aidanud enam roheline värv ega midagi, ja teist korda tõmmati pidur peale," nentis Iho.

Õpetajana näitas Tarkovski Ihole reaalselt ette, kuidas on kasulikum filmi teha. "Filmil on hoopis teised väljendusvahendid. Ta näitaski, et ühes tavalises ruumis võib teha valguse ja varjudega väga kihvti stseeni. Võtteplatsil oli Tarkovski nagu hull, äärmiselt pinges, kontsentreeritud ja närviline. Sõpradega koos rääkis ta anekdoote, isegi meile rääkis ja oli lahe mees," sõnas Iho. "Võtteplatsil pidi iga viimne kui asi olema täpselt nii nagu tema tahtis."

Vormiliselt on "Stalker" ju Iho sõnul väga lihtne film, kolm meest rändavad ühe päeva jooksul oma unistuste poole. "Eriliseks teeb filmi see, et füüsiline rännak muutub filmi käigus rännakuks inimhinge saladustesse. Kui nad ükskord jõuavad soovide täitumise ruumi lävele, siis mitte keegi neist ei julge sellesse ruumi siseneda, sest inimene ei tunne oma hinge sügavamaid saladusi," ütles Iho. "Kui sa tähelepanelikult ja andunult seda filmi vaatad, jõuad sa ise arusaamisele, et meie hing on nii sügav ja salapärane, et me ei tea, mis draakonid seal peidus võivad olla. See on kindlasti üks põhjus, miks see film eriline on."