"Kui minna ajaloos tagasi, siis tegelikult ei ole eterniit leiutatud Nõukogude Liidus. Ta on leiutatud 1901. aastal Austrias. See asbesti sisaldav eterniit levis kiiresti üle kogu maailma ja Eestimaa arhitektuuris võeti see kasutusele juba 1920. aastatel. ta ei olnud küll meile praegu hästituntud laineline plaat, vaid need olid väiksemad plaadid ja siledad, aga siiski sama koostisega," rääkis vabaõhumuuseumi maa-arhitektuuri keskuse juht Elo Lutsepp Vikerraadio saates "Stuudios on suvi".

Eterniit oli juba ammustel aegadel populaarne, sest seda oli hõlbus paigaldada.

Lutsepa sõnul võlgnevad eestlased ka kultuuripärandi säilimisel tänu eterniidile. "Rehemajadest on maaehituspärandi andmekogus avalikus kasutuses väljas üle 500 rehemaja. 90 protsendil neist on eterniitkatus," tõi Lutsepp näiteks.

Mälestusmärk peaks olema hõlpsalt teostatav, teisaldatav ja võimalusel ka taaskasutuse ideid kandev. Materjalikasutus on vaba, kuid mälestusmärk peab olema ilmastikule vastupidav. Taiese maksimaalsed mõõtmed võiksid olla kõrguselt ja laiuselt kaks meetrit.

Tööde kavandite esitamise tähtaeg on 1. september ning võidutöö valitakse välja 22. septembril.Kavand tuleb saata kas meiliaadressile elo@evm.ee või kirjaga vabaõhumuuseumisse.Tööde juures hinnatakse originaalsust ja humoorikat lahendust.