On aeg ärgata ja Vietnam atlaselt üles otsida, sest ehkki riiki juhib endiselt kommunistlik poliitbüroo, on plahvatusliku majanduskasvuga Vietnamist saanud Aasia üks õitsvaim pärl. Ja mis eriti lahe – selle teemanti üks lihvija on meie oma Eesti naine, tuntud moekunstnik Xenia Joost, vahendas ETV saade "Pealtnägija".

"Me läksime reisile. Kusjuures mitte mingisuguseid kolimisplaane kindlasti meil ei olnud. Ja ega me siiamaani, kui me nagu omavahel räägime, me ei tunne, et me oleme kolinud kusagile. Meil on ikkagi mõte, et me oleme Eestis, me elame Eestis, aga me lihtsalt hetkel oleme siin, Vietnamis," rääkis Joost.

Ülikooli ajal Londonis Vivienne Westwoodi juures praktiseerinud särav ja väga omanäoline moekunstnik Xenia Joost on aastaid kujundanud Eesti naiste elegantset rõivajoont disainerina Ivo Nikkolos või omaenda brändis Xenia Joost ning löönud laineid lugematutel moesõudel. Ja mitte ainult Eestis, vaid ka Moksvas, Riias, Peterburis ja Tokyos.

Nüüdseks elab 32-aastane naine juba 1,5 aastat perega Vietnami turismimekas Hoi Anis ja töötab peadisainerina ühe sealse moetöösturi firmas, millel on linnas kümmekond kauplust ning kontoris-tehases üle tuhande töötaja ehk umbes sama palju kui Eesti suurimas moeettevõttes Baltika.

"Konkreetne ettevõte, kelle jaoks mina töötan, nemad on juba 20 aastat, ütleme nii, edukalt ennast sisse töötanud turul. Kuid ei ole omanud nagu enda brändi kunagi teinud, et see, mille poolest nad on head ja tuntud, on selline ateljee, rätsepa rõivaste personaalne õmblemine ja siis selle baasil siis ettevõte omanik soovib nüüd luua enda brändi. Ja seda kogemust, inimesi, kes seda saaksid teha, ta ei ole Vietnami siseselt leidnud. Ja selle jaoks siis ta paluski minu abi," selgitas Joost. Hetke seisuga töötab Joost ettevõtte jaoks kahe brändiga.

Kaotas end Vietnami

Veel paar aastat tagasi oli Joost veendunud, et enam ei lähe ta Eestist kuhugi. Järjest kasvav meedia, klientide ja kriitikute huvi nii kodu- kui ka välismaal julgustasid Joosti 2013. aastal Ivo Nikkolost lahkuma ning jätkama vaid oma brändiga. Joosti kõrvale tekkinud ettevõtjad ja investorid uskusid andeka moekunstniku nõelapistete edusse ja olid valmis riskima. Nii avati suvel 2013 välklampide vihus Tallinna kesklinnas esinduskauplus, mille tagaruumides töötas disainilabor ja kontor, kus käis töö kaubamajade, sõuruumide ja klientidega nii Eestis kui ka Helsingis, Moskvas ja Tokyos.

"Kui üks moedisainer otsustab minna seda teed, et avab oma ateljee ja siis sellega kaasneb väga palju kõrvaltegevusi, mis tegelikult võtab põhirõhu disainimiselt suuresti ära ja mingil hetkel ma avastasin, et ma saan panustada kümme protsenti oma ajast moedisainile. Ja 90 protsenti oli kõike muud, mis sellega kaasnes ja see ei olnud kindlasti, miks ma tahtsin teha enda asja. See ei olnud see elu, mida ma tahtsin elada," tõdes Joost.

Varsti pärast seda otsustati perega Vietnami minna. Nagu Joost ütleb – see ei olnud põgenemine, vaid kaotamine. Ta pidi ennast kuhugi ära kaotama, et endas taas üles leida kreatiivne kunstnik. Ja Vietnam, kõikvõimalike buumide epitsenter, on selleks imeline koht. Kõlab uskumatult, aga veel mõned aastad tagasi ei teatud siin moebrändidest midagi, sest odava tööjõu armee täitis vaid Lääne rõivatootjate masstellimusi.

"Need muutused on hästi kiired siin, ma saan aru, et selline pinnas on loodud selleks, et neid disainereid tekiks siia. See huvi on nii riiklik kui ka erasektori tasandil. Ning mis ma olen nagu veel näinud, et ka tehased on huvitatud oma tehaste baasidel hakata looma endale brände. Aga mis puudub, on kogemus, kuidas seda teha. Ja inimesed," ütles Joost.

Võimalus teistele Eesti disaineritele

Joost näeb 90 miljoni elanikuga Vietnamis, mis alles tärkab pikast kommunismiunest, suurt võimalust ka teistele Eesti moekunstnikele. Tal konkreetne idee ja missioon – ta tahab, et näiteks Eesti riik või kitsamalt kunstiakadeemia looks inkubaatori, mis ekspordiks Vietnamisse disainereid ning teisi loomeinimesi.

"Millega ma olen ise kokku puutunud, näiteks Taani riik juba tegeleb oma kunstiakadeemiate kaudu tudengite saatmisega Vietnami praktikale. Tudengid tulevad siia ettevõtetesse. Moedisainerid, juurdelõikajad, mis iganes loometööstus," loetles Joost.

Joosti lugu on ehe näide, kuidas Lääne särast siin luge peetakse. Esmalt tahtis naine Vietnamis vaid oma kollektsiooni vaikselt arendada ja siit koostööpartnereid leida. Juhututvuste kaudu sattus ta aga kokku õigete inimestega, kes Tartust pärit noore eestlase kohe tööle rabasid. Ja sellise vaimustusega et neljandal töökuul valmis juba Xenia esimene kollektsioon ja kaheksandal toimus suur moešõu.

"Me näitasime 86 väljaminekut laval, see tähendab siis 86 komplekti olid laval moesõu ajal – meeste ja naiste riided. Ja lavatagusest meeskonnast rääkides, et kui mul oli 86 väljaminekut, siis lavatagune meeskond oli 200 inimest. Ütleme, et Eesti mõistes 200 inimest backstage-meeskond on täiesti mõeldamatu ja Aasia mõistes alla selle ei olegi vist võimalik teha," tõdes ta.

Joost lisas, et täiesti adub ja tunneb, et see on kellelegi vajalik. "Minu jaoks on nagu see väga suur motivatsioon ja rõõm tulla tööle ja tunda, et see tõepoolest muudab midagi, tõepoolest on kellelgi huvi. Need inimesed, kellega ma siin töötan, nad õpivad sellest, et nad kuulevad huviga ja ma näen, nagu tööprotsessis, midagi nagu muutub sellest," lausus Joost.