Karmen Mikiver oli 11-aastane, kui tal esimest tüüpi diabeet diagnoositi. "See oli õnnelik lugu. Ma läksin perearsti juurde tervisekontrolli. Sel ajal ei meeldinud mulle ükski nõel ja ma ei lasknud ennast üldse torkida." Pika veenmise peale oli ta lõpuks nõus sõrme otsast verd andma ning siis selgus, et tema veresuhkur on liiga kõrge. "See oli üle 20 mmol/l, tavainimesel jääb see viie ja kuue vahemikku."

Mikiver nentis, et diabeedidiagnoos võib esialgu šokeerivalt mõjuda, kuid sellega tuleb elama õppida. "Ma ei ole diabeedi pärast kunagi midagi ära jätnud. Võib-olla on see mulle lihtsalt lisakohustus, millega ma olen pidanud leppima. Mida varem sa sellega rahu teed ja õpid selle haigusega elama, seda lihtsam see kõik kokku on," lausus ta.

Sellest hoolimata on tal vahel keeruline oma haigusega leppida. "Veresuhkru taset mõjutavad nii paljud muud asjad ka lisaks toidule – uni, hormoonid, stress, kui palju ma trenni olen teinud. Seal on nii palju väikseid asju, mida ma võib-olla ei saa korraga kontrollida. Vahepeal on küll selline tunne, et ma ei jaksa, ma ei taha, aga samas, kui ma suuremas pildis seda vaatan, siis see kõik on seda ikkagi väärt. Kui ma olen selle haigusega sõber, siis see töötab ka minu heaks." 

Mikiveri veresuhkru taset mõõdab õlavarrele paigaldatud glükoosimonitor. Vahel astutakse talle ligi ja uuritakse, mis asi ta õlal on. "Tihti sildistatakse diabeeti suhkruhaigusena. See on müüt, mille tahaks ühiskonnast välja saada. See ei ole ainult suhkruga seotud ja ma ei söönud lapsepõlves liiga palju magusat, et ma selle sain. Vahel on magus mulle kasulik," rõhutas ta.

Oma haigusest räägib Mikiver uutele inimestele hea meelega. "Ma ei taha, et see oleks häbiasi. Mida rohkem inimesi seda teab, seda parem, sest siis sa oskad ka teisi aidata, kui näiteks peaks mingi õnnetus juhtuma," leiab ta. "Kui mul on käsivars kaetud, siis justkui see haigus on natuke nähtamatu, aga siis tulebki ise välja tuua ja teadlikkust tõsta."