Mina kui bluusilaulja olen teatavas mõttes ühiskondlik termomeeter ja praegu näitab mõõdik, et ühiskonnas on veidi liiga palju viha. Oleme tervemad kui kunagi varem, me elame kauem kui kunagi varem, aga mingil põhjusel on tänapäeva inimene vihane, pahane ja pettunud.

Võib-olla on asi selles, et me leiname. Me leiname seda maailma, mida meile lubati, mida ei ole täpselt sellisel kujul materialiseerunud. Seda maailma, kus lastel pidi olema parem. Või siis oleme natuke roostes. Meie oskused, meie sotsiaalne sidekude, meie naljad, lood, muinasjutud, vormelid, kõik see, mis muudab meid üksteisele tuttavamaks ja lähedasemaks, see on kuidagi kärbunud. See on muutnud ühiskonna hapraks ja kergesti purunevaks.

Eriti huvitav on see, et me ei oska ka üldse üksteisega tülis olla. Me ei oska riielda, näägelda, kanu kitkuda, ja see riid ei vii meid üksteisele ka lähemale, ei loo meile ühisosa, vaid tõukab meid üksteisest aina võõramaks.

Kas see ongi meie Eesti, mida tulevikus hakkame nägema? Viha, vimm ja vaen? Me ootame rusikad taskus, pussid põues, küürud seljas, sisisedes , millal see pauk ükskord ära käib.

Millal ükskord otsustab mõni võimuhull mehike nupule vajutada ja selle õnnetu maailmakorra muuta uueks ja uhkemaks. Ja meie saame samal ajal kurdilt kraagelda.

Või teine võimalus, võime ka kohe praegu, siin seda ühiselu harjutama hakata. Naerda, nalja teha, laulda, teha tõesti ka lolle nalju. Karata kesa peal, elada siin ja praegu oma vabaks lauldud, oma palavalt armastatud emamaal täpselt nii kaua, kui me seda ise teha tahame ja teha saame.