Käru muuseumi näitusel näeb Sirje Karise, Anu Välba, Anne Veski jt käekotte
Käru muuseumis Järvamaal avati käekottide näitus, kus näeb lisaks ajastu-kottidele ka tuntud eestlastele kuulunud kotte ja saab uurida turukottide muutumist läbi aja.
Käru muuseumi perenaine Aljona Suržikova sai idee teha näituse just erinevatest käekottidest Ukrainast, kus avati näitus "Naiste koorem", kus näidati samuti kotte, mida naised kannavad. Suržikova uuris, kas ka Käru muuseumis võiks sellise näituse kokku panna ja järgmisel külastuskäigul Ukrainasse sai idee juba teoks.
"Näitusel on väljas fotod Ukrainast, on Pallase noorte kunstnike tööd, kellel on juba mitu aastat koolis ülesanne "Koti sisu". Nende õppejõud ütleb, et ei pea sõitma Aafrikasse, et kunstilist inspiratsiooni saada, vaid võib ka oma koti sisu vaadata ja mõelda, mis seal on," selgitas Suržikova.
"Inimene tahab muuseumis tunda äratundmisrõõmu. Tahab leida oma vanaema koti või omaenda lapsepõlvest pärit koti," lisas ta.
Kui ajastukottide väljapanekut kokku pandi, mõtles Suržikova viimasel hetkel, et võib-olla oleks sinna kõrvale veel midagi vaja. Nii ongi näitusel väljas ka erinevate tuntud eestlaste kotid ja mitte ainult käekotid. Kristiina Šmigun-Vähi pani näitusele välja hoopis oma seljakoti.
"Tal ei olegi väga palju käekotte. Tal on enamasti selja- ja spordikotid. See on tema matka- ja reisimiskott, mille ta meie näitusele andis. Inimestel on ikka huvitav näha, mida meie tuntud naised endaga kaasas on kandud," rääkis muuseumijuhataja.
Oma särava ridiküli andis näitusele välja panemiseks ajakirjanik Heili Sibrits, Sirje Karis pakkus välja Angola aukonsulilt kingituseks saadud ridiküli. Nende kõrval on Ita Everi käekott, mis oli näitleja kaaslaseks viimased 20 eluaastat.
"Ita Everi sugulased olid väga lahked ja aitasid leida," sõnas Suržikova ning lisas et kottide, fotode ja maalide kõrval on näitusel ka väga palju lugusid. Muu hulgas võib vaadelda, kuidas on läbi aja arenenud turukotid.
Suržikoval endal samuti väga palju käekotte pole, aga näituse jaoks sai perekonna varadest välja kaevatud Suržikova vanavanaema käekott aastast 1947.
"Huvitav on see, et noored inimesed, kes näitusel on juba käinud, ütlesid, et neil üldse ei ole käekotte. Mitte ühtegi. Kõik asjad on telefonis ja telefon on taskus. Kui vaadata ka koti sisu. Siis vanasti oli naistel kottides väike paberist kalender, huulepulk ja muud iluasjad. Muuseumis saab kotte avada ja nende seest võib leida erinevaid naljakaid asju. Ühes väikeses punases käekotis on näiteks väike triikraud," muigas Suržikova.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor
Allikas: "Terevisioon", intervjueeris Katrin Viirpalu







