"Meie kutsusime Itat ikka vanaemaks, aga meie lapsed kutsusid teda lihtsalt Vanaks," meenutas Ita Everi lapselaps Mirjam Aruste. "Me olime vanaemaga väga lähedased, meil oli väga ilus ja armas vanaema ja lapselaste suhe. Tema üks hästi ilus omadus oli see, kuidas ta suutis olla hetkes kohal alati sada protsenti. See loobki lapse jaoks suhte väärtuse ja eheduse, kui ta tajub, et vanaema on päriselt kohal ja kõik muu jääb hetkeks tahaplaanile."

"Väga palju aega vanaemal pere jaoks ei olnud, aga kui see hetk tekkis, siis selle ta oma lastele ja lastelastele pühendas," ütles lapselaps Alfred Baskin.

Aruste sõnul olid vanaema mängud alati teatraalsed. Kui Hiiumaal maakodus vanaemaga poodi mängiti, toodi ikka sahvrist kõik päris moosipurgid välja ja laotati elutuppa lauale.

Vanaema tuntus on Aruste ja Baskini sõnul alati nende elu osa olnud. "Me ei mõelnud selle peale. Vanaemaga tänaval kõndides oli tõesti hetki, kui keegi tuli autogrammi küsima või sosistati trollis, aga me ei võtnud seda veidrusena. Ita ise oli ka tähelepanu osas juba nii vilunud, et ei lasknud ennast ülemäära häirida," nentis Aruste. "Mitte kunagi ei olnud vanaema kellegi suhtes üleolev. Kui keegi tahtis tulla temaga rääkima, ta alati leidis selle hetke."

Ita ei olnud suur kokk, aga tema leivanumbriks oli sibula hakkimine ja leiva lõikamine.

Aruste sõnul ei tõstnud vanaema kunagi häält. "Tema viis ei olnud kärkida või riielda, ta üritas alati hea sõnaga läbi saada. Tema suhtumine elusse oli üldse väga helge ja positiivne. Üks tema tunnuslauseid oli, et ära vihasta, vaid imesta," tõdes Aruste. "Mitte kunagi ei elanud ta end teiste peal välja."

Baskini sõnul ärritas vanaema vaid hilinemine. "Kuna ta ise oli ajaliselt väga täpne, siis talle ei meeldinud hilineda, vaid ta tahtis pigem alati natuke varem kohal olla," nentis Baskin.