Uuring sai Lauristini sõnul alustatud murega, et igal pool muudkui räägitakse, et "noored enam ei loe" ja "ega paberil enam keegi ei loe". "Väljakutse oli vaadata, kuidas tegelikult on. Mul on hea meel, et uuring näitab, et asi ei ole sugugi niisugune nagu paistab, kui vaadata ainult äärmuslikke arvamusi. Eestlane ikkagi loeb," naeris Lauristin.

Uuringu trükis sai koosatud ja kujundatud nii, et inimestel oleks huvitav lugeda. Uuring läheb avalikuks ka Eesti Rahvusraamatukogu kodulehel. "Et inimesed saaksid ise lugeda, et õpetajad saaksid lugeda ja muidugi ka ajakirjanikud, et nad lõpetaksid selle jutustamise, et keegi ei loe," lisas ta.

Nädala alguses tõdes Lauristin saates "Plekktrumm", et kõige vähem loeb ja osaleb kultuurielus keskealine mees, kuigi ta juhib riiki ja majandust.

"Ühestki uuringust ei saa kunagi kõigi kohta midagi järeldada. Mida mina nendest numbritest näinud olen on see, et kui võrrelda erinevas vanuses inimesi, mehi ja naisi ja muid rühmi, siis on näha, et on mingisugune üldine keskmine ja siis on rühmad, kes erinevad sellest keskmisest. Sellepärast ma võin öelda, et keskealine eesti mees loeb keskmisest vähem, mis tähendab, et nende hulgas on 35 kuni 40 protsenti neid, kes ei loe. Keskmiselt on see number 20 kuni 25 protsenti," selgitas Lauristin ning lisas, et meid võivad juhtida just need, kes loevad.

Seda, kas meid juhivad lugenud inimesed või mitte, saab Lauristini sõnul teada siis, kui vaadata, mida nad väärtustavad. "Siin tuleb mängu ka teine küsimus, et kas kultuur on teie elus oluline. Need samad inimesed, kes vähem loevad, vastavad ka, et kultuur ei mängi nende elus olulist rolli. Kui vaadata meie kultuuri rahastamist, kui kerge on meil kultuuri kärpida, kuidas on kultuuritöötajate palgad, siis võib sealt hakata küll järeldama, et otsuseid tehakse sageli inimeste poolt, kes ei taipa, mis tegelikult juhtub, kui kultuuri pidevalt alarahastada," nentis Lauristin.

Ohuna eesti keele võib näha noorte ingliskeelset lugemisharjumist, sest see on nii palju odavam ja kättesaadavam. "Isiksuse arengu seisukohast on lugemisprotsess ise. Aga kui vaatame eesti kultuuri, rahva ja riigi tasemel, siis on muidugi probleem, kui noorem põlvkond ei leia enam kontakti eestikeelse kirjandusega. See tähendab seda, et ta ei leia ka kontakti eestikeelse mäluruumiga või eestikeelse aruteluruumiga," tõdes ta.

"Iga raamat on mingis mõttes mälupaik ja kui me oleme kultuuriliselt üks kehand, siis on tähtis, et meil on need ühised mälupaigad. Need tegelased, keda ma tunneme, laused, mida me teame. Need on osa sellest ühisest kogemusruumist, mis meid koos hoiab. Kui noored sellest välja pudenevad, siis see on murelik asi."

Kõige nooremate seas on neid, kes jätkavad n-ö traditsioonilist lugemist, on kaks korda vähem kui neist vanemate hulgas ja kolm korda vähem kui nende vanavanemate hulgas.

"Samas kui on tulnud palju juurde neid noori, kes ütlevad, et nad loevad kogu aeg. Armastavad lugeda, aga kaks kolmandikku sellest inglise keeles," märkis ta.