Stsenarist Kätlin Kontor-Kirss tähistas hiljuti 20 aasta möödumist oma loometee algusest. Tema sulest on pärit mitmed menukad telesarjad, sealhulgas "Kelgukoerad", "Pilvede all" ja "Kartulid ja apelsinid". Aastaid tegutses Kontor-Kirss varjunime Eleonora Berg all, mille tegelik autorlus püsis avalikkuse eest varjatuna kuni 2023. aastani. Tõde tuli ilmsiks pärast tema abikaasa, režissöör Toomas Kirsi surma.

"Eleonora Berg tähendas ka seda, et kõik need sarjad valmisid koostöös Toomas Kirsiga. Ehk et kui Kirsi teekond siin ilmas lõppes, siis lõppes ka Eleonora Bergi teekond. Nii et sealt edasi olen sarju kirjutanud Kätlin Kontor-Kirsina," selgitas stsenarist.

Põhjuseid, miks ta otsustas esialgu pseudonüümi kasutada, oli naise sõnul mitu. "Esiteks mul ei olnud seda edevust, et tahaks hirmsasti oma nimega kuhugi letti lennata. Teiseks on sarja tegemine suuresti tiimitöö ja Toomase panust ei saa kuidagi alahinnata. Mulle tundus, et las parem olla üks tore pseudonüüm, kõik me toimetame selle all," rääkis ta. "Kui lõpptulemusena sari eetrisse jõuab, siis iga kord on olnud erinev, kui palju see erineb minu algsest ettekujutusest."

Sellega, et keegi ütleb stsenaristile väga täpselt ette, millest ta kirjutama peab, Kätlin Kontor-Kirss kokku ei ole puutunud. "Alati on küsitud, kas sul on mingi lugu. Siis ma pakun mõned variandid välja ja vaatan, mille peale inimestel silm põlema läheb ning see läheb töösse."

Pärast abikaasa surma 2022. aastal oli Kontor-Kirss kindel, et ta teeb televisiooniga lõppearve.

"Aga nagu öeldakse, et inimene teeb plaane, jumal naerab. Nii et õnneks läks nii, et ma olen saanud tänaseks päevaks kirjutada kaks uut seriaali produtsent Kaupo Karelsonile ja olen saanud ise saanud produtseerida ühe dokumentaalsarja," tõi ta välja.

Lisaks on ta alustanud uut raamatusarja, mille esimene teos "Kui tuled, ära koputa" sel nädalal ilmavalgust nägi. Autori sõnul on see lugu muutustega kohanemisest.

"Mitte need muutused, mida sa oma elus ise planeerid, näiteks kolime kokku, saame lapse või vahetan töökohta, vaid just need muutused, mis tulevad ootamatult, mida sa ei oska ette näha, aga mis muudavad kardinaalselt sinu elu –on see siis lahutus, lähedase lahkumine, töö kaotamine, mis iganes suur muutus," avas ta.

Kuigi tegu pole autobiograafilise raamatuga, on kõigi lugude ja sündmuste taga tõsielus aset leidnud lood. Samuti on kõikide tegelaste taga vähemalt üks prototüüp. "See lugu tuli kuidagi ise. Pressis välja."

Kontor-Kirss näeb, et tema töö on olla lugude jutustaja. "Ma olen näinud, et need lood, mida ma olen nende 20 aasta jooksul kirjutanud, lähevad inimestele korda. Ma mitte ainult ei kirjutanud stsenaariume, vaid ma ka turundasin kõiki meie seriaale ehk ma olin vahetult selle tagasiside sees, mis inimestelt tuli. Ma õppisin meie publikut tundma," lausus ta, kuid nentis, et ta võtab kriitikat väga halvasti vastu. "Aga elan läbi, teen omad järeldused, kasvatan nahka ja liigun edasi. Ma arvan, et mind ei võta täna ei ussi- ega püssirohi, kriitika ammugi."

Suvel möödub neli aastat Toomas Kirsi surmast. Seda, kui keegi uurib leselt, kas ta on abikaasa surmast üle saanud, Kontor-Kirss ei salli.

"Minu arvates ei ole olemas sellist asja nagu ülesaamine. Kõik, mis su elus juhtub, võta vastu, seedi läbi, kohane ja liigu edasi. Ehk siis see sama kohanemise teema. Ja kõik need asjad, mis sinuga juhtuvad, muudavad sind inimesena. Võta ka see muutus vastu, lepi sellega, et sa oledki nüüd järgmine versioon iseendast," sõnas ta ja tõi välja, et uus Kätlin on kindlasti julgem ja iseteadlikum.

Kuigi Kätlin ja Toomas olid koos 22 aastat, abiellusid nad paar kuud enne mehe surma. Siis võttis ta enda nime kõrvale ka kaasa perekonnanime.

"Ma tunnen, et selle Kirsi nimega on teatav selgroog, ma ei taha öelda bravuur, aga mingisugune julgus ja kindlus. Ma tunnen kogu aeg, et tänu sellele nimele on mul kõva tugi selja taga. See on mind hästi palju aidanud," tõdes ta.

Lisaks aitab teda rasketel aegadel kirjutamine. "Kui midagi keerulist ja pingelist juhtub, siis ma tunnen mõnikord lausa füüsiliselt, et see on selline raske kivi mul maos ja ta ei lähe edasi ega tagasi. Selleks, et sellest vabaneda ja mingisugune elamise kergus tagasi saada, ma pean kuidagi selle kivi ära lahustama. Ma olen avastanud, et kirjutamine on selleks suurepärane viis."