"Alzheimeri tõbi on nii salakaval haigus, et me perena saime aru, et midagi on muutuses, alles poolteist-kaks aastat tagasi, sest isa oskas seda väga hästi peita. Ta oligi omamoodi ja tegi kogu aeg asju teistmoodi. Ta tegi selle haiguse avastamise meie jaoks ikkagi väga raskeks. Lõpuks ma sain juba tuttavatelt, kes teda kuskil nägid ja on ise selle haigusega kokku puutunud, vihjeid, see oli võib olla see äratus. Ma ise ei olnud varem selle peale mõelnud," meenutas Liilit, kuidas ta isa haigusest teada sai.

4. mail oleks Valeri Kirss saanud 81-aastaseks.

Arsti juurde jõudis Valeri haiguse väga hilises faasis, Alzheimeri diagnoosi sai ta eelmise aasta 13. jaanuaril. "Veel aasta tagasi novembris sõitis isa autoga öösel Virtsu. Me võtsime auto tal käest ära ikkagi üsna jõuga, sest ta ei olnud sellega absoluutselt nõus."

Kuigi Valeri tundis oma pere kuni lõpuni ära, on tegemist väga traagiliselt kulgeva haigusega. "Ühel hetkel kodust välja minnes ei oska ta enam tagasi tulla, aga samas ise on muhe ja mõnus, justkui pühib selle oma õlalt maha, et see ei olnud ju midagi," avas Liilit haiguse salakavalat tausta.

Valerist jäi maha tohutult suur arhiiv

Isa tohutult suurt arhiivi ja pärandit sorteerides leidis Liilit isa märkmed ja päevikud, mille põhjal võis järeldada, et Valeri ise kahtlustas ka endal seda haigust. "Kuigi võib tunduda, et mu isa oli väga avatud ja lahtine, siis tuleb välja, et mu isa oli tegelikult saladusi täis," nentis Liilit. "Tuli välja, et ta on elu aeg päevikut pidanud, kõik tšekid ja kogu oma kirjavahetuse alles hoidnud. Ta jättis endast maha väga põhjaliku ajaloo, mida ma praegu uurin."

Virtsus asuva uunikumide muuseumi pani pere kinni, sest selle ülalpidamine on väga kulukas. "Uunikumid vajavad tohutuid investeeringuid, lisaks armastust ja igapäevast hoolt. Isa mõtles selle peale iga päev, kogu aeg on sellega mure, ka temal ei käinud lõpus sellest jõud enam üle," sõnas Liilit.

Liiliti sõnul ütles ta isale korduvalt, et keegi nende perest ei ole asjade koguja. "Võib-olla see ongi meid traumeerinud, et meie Toompea kodu, kus isa elas, on nagu muuseum, see on nii tihkelt asju täis, seal ei näe seina värvigi ja see väga väsitab," nentis Liilit. "Ma ütlesin isale ka, et ma ei jäta neid asju alles, me ei saa sulle ehitada hauakambrit. Ma harutan need kõik lahti, et nendest aru saada ja siis lasen neil asjadel minna, ei ole võimalik neid kõike ladustada."

Isa lemmikartistid olid vennad Urbid ja Silvi Vrait. "Tarmo on üks isa kahest kõige vanemast ja paremast sõbrast, nad on koolivennad. Nad on tulest ja veest koos läbi käinud ja neil oli tore traditsioon, et nad tegid Toompeal moosi söömisi ja tee joomisi. Tarmo tuli siis, kui ta tuli, astus lihtsalt uksest sisse, tal oli Tarmoga väga eriline side," kirjeldas Liilit.

Valeri oli pere liim, diplomaat ja kaitseingel

Kui Valeri läks Väike-Maarja hooldekodusse, kus ta oli umbes pool aastat, hakkas haigus progresseeruma ja ta pidi kolima Valklasse hooldekodusse, kus olid kõik sama diagnoosiga inimesed. "Meie pere on mõlemale hooldekodule tohutult tänulik. Tuleb endale anda armu, kui on käes hetk, kus saad aru, et me ei saa ise enam hooldamisega hakkama ja peame küsima abi, need tohutud süümepiinad, mis tekivad. Isa sai hooldekodudes olla alla aasta," meenutas Liilt.

Alzheimeri tõbi on Liiliti sõnul väga huvitav haigus. "Ühel hetkel sulle tundub, et inimene on ülirahulik ja magab, sa lahkud toast, ja järgmisel hetkel on ta piltlikult öeldes lae alla roninud. On püsti, sehkendab ringi, ja ei ole vahet, kas on öö või päev. Miks ei saa selle haigusega inimest panna tavalisse hooldekodusse, on see, et seal ongi okei, et sa võib-olla magad vales voodis, sööd valest kausist. Seal ongi need, kellel on sama diagnoos, nad ongi seal õnnelikud. Mulle ei meeldi see arusaam, et hooldekodu on koht, kuhu minnakse surema," tõi Liilit välja.

"Isa on mu kalju, meie perekonna liim, diplomaat, see on väga valus pill, mida alla neelata, et teda enam ei ole, ma ei ole sellega leppinud. Ma loodan, et isa on mu kaitseingel, ma tegin temaga diili," tõdes Liilit. "Võib-olla peab tõesti elus esimest korda minema psühholoogi vastuvõtule, aga kui ma sinna jäneseurgu lähen, jumal teab, mis sealt veel välja tuleb."

Dementsusest räägitakse liiga vähe

Tennisemäng oli Valeri jaoks ääretult oluline. "Tennis kindlasti pikendas tema eluiga. Alzheimeri tõbe saab vältida, kui sa magad, teed sporti, sööd normaalselt," nentis Liilit. "Isa käis eelmisel aastal veel 4. märtsil paaristennist mängimas."

Kolm nädalat tagasi käis Liilit koos oma kaheaastase poja Alfrediga isa hooldekodus vaatamas. "Ta oli heas tujus, kõndis ringi. Jõi koos Alfrediga kalja. Paar päeva hiljem see juhtus, tal oli väike bronhiit, mis sai kiire lõppmängu alguseks."

Valeri mälestusi, märkmeid ja asju sorteerib Liilit. "Ma olen võtnud selle teha, sest mu ema on arhitekt ja talle meeldivad tühjad ruumid. Vend elab Hiinas ja tal on seal oma elu. Ma tahan isa asjad läbi töötada."

Nüüd tunneks ka Liilit Alzheimeri tõve ära. "Oskaksin olla käehoidja ja suunaja, öelda, mida tuleks teha. Ma ise otsisin ka igalt poolt tuge. Ma oleksin tahtnud olla hellem ja mõistvam, kui oleksin sellest haigusest varem teada saanud. See ei ole see, et ta on imelik, sest ta on juba vana," ütles ta.

Dementsusest räägitakse täna Liiliti sõnul liiga vähe. "Samuti kui ma Alfredi sain, tegin ma enne seitse ringi IVF-i läbi, aga ma ei rääkinud sellest siis, kui ma seda tegin, vaid kui Alfred oli juba sündinud. Tahan nüüd kõigile südamele panna, et nendes asjades ei pea olema üksi."