Kirjanik Kristiina Ehin ja muusik Silver Sepp on stuudios valmis saanud ühise debüütplaadi, mis räägib nende suhtest, armastusest ning elu keerulisematest hetkedest. Autorite sõnul peegeldab looming nii rõõmu kui ka kaotusevalu.

"Üsna meie suhte alguses suri minu isa, neli-viis aastat hiljem Silveri ema. Need on need kurvad lood. Sellel plaadil on ka seda sügavust. Ma ei ütleks leina, aga seda kaotusevalu kui lähedane inimene kaob," rääkis Ehin.

Üks lugu aitas aga Ehinil koroonast terveks saada. "Ma olin pärast läbipõdemist pikalt kriisis. Siis leidsin rahvaluule arhiivist ühe viisi ja loo, millest oli ainult neli rida, aga millegi pärast andis see nii palju jõudu, sest see räägib murest ja vaatab otse murele silma. Ja kui sa sellele juba silma vaatad, siis see haihtub, sest sa näed, et need on need päriselulised asjad."

Sepp lisas, et arhiivist leitud lugu sobib ka kaasa häälele väga hästi. "Tal on rahvaluule magister. Ta on nii palju rahvalaulu laulnud ja me oleme tohutult otsinud Kristiina häält, me oleme kõik helistikud läbi laulnud igast noodist, aga selle lauluga läheb hääl kohe paika," tõi ta välja.

Ehin tunnistas, et lauljana tunneb ta end jätkuvalt ebakindlalt, sest peab ennast siiski kirjanikuks.

"Hästi tihti kui me hakkame salvestama, siis ma kõigepealt nutan autos pool tundi, sest ma nii kardan laulda. Ma olen kirjanik, ma ei ole laulja. Nutan tühjaks, siis käin väiksel jalutuskäigul ära ja kuskilt leian oma julguse. Julgus on laulja kõige tähtsam omadus," usub ta.

Kuigi ühisalbumi salvestamine on lõpule jõudnud, ei ole Sepp ja Ehin kauamängiva pealkirja veel paika saanud. Nad tunnistasid, et koosloomine ei kulge alati konfliktideta.

"Meil käib ikka iga lauluga duell. Meil on vaja kõik selgeks vaielda, mõnikord kakelda. Me oleme kindlalt erinevad. Silver on kindlalt muusikainimene, tema kuulab asju kõrvaga, mina olen kindlalt sõnainimene. Seda on kohati väga võimatu kokku panna, aga kui see on võimalik kokku panna, siis see on paras ime," lausus Ehin.

Üks lugu, mis plaadile sai, kannab pealkirja "Rahvustoit". Selleks said nad inspiratsiooni kõmumeediast.

"Ma olen Tartus pigem lugemisse mattunud ja ma ei loe eriti kõmumeediat, Kroonika meil ei käi, küll aga Vikerkaar ja Looming. Ma sattusin Tallinnas plaati lindistamas käies ühte seltskonda, kus kõik teadsid kõmumeedia uudiseid. Seal oli igasuguseid inimesi, isegi professoreid, ja kõik räägivad mulle Mallukast, BSH-st ja igasugustest suhetes. Ma sain äkki valgustuse, nii põnev oli ja läksin koju laulu kirjutama," avas Ehin loo sünni tausta.

Kirjaniku sõnul tuli lugu kirjutades kasuks tema rahvaluule magister.

"Mind tegelikult huvitab, mida rahvas räägib. Ja see, kuidas see, millest me räägime, meid ikkagi ühendab. Palju on siin meedial kaasa rääkida, aga rahvas on nutikas, kaval, mõnikord sarkastiline. Seal on alati esindatud ka selline tugev püsiväärtus nagu Harju keskmine, on igasuguseid allapoole vööd löömisi. Aga see on ikkagi aus rahva hääl, seal on kokkupõrkeid. See kõik on laulu aines. See on tänapäeva rahvapärimus. Korraks teha kummardus meie kõmumeedia staaridele. Kindlasti ei ole kerge olla kogu aeg pildis ja olla rahvale see jutu aines."

"Rahvustoit":