Colombia ametnikud andsid esmaspäeval loa kümnete jõehobude tapmiseks, sest aastate jooksul on jõehobude arvukus riigis hüppeliselt kasvanud. Aafrikast pärit jõehobud jõudis Colombiasse 1980. aastatel, kui Pablo Esbobar tõi illegaalselt Colombiasse mitmeid eksootilisi loomi, nende hulgas ka neli jõehobu. Pärast Escobari surma 1993. aastal pääsesid loomad loodusesse ja on hakanud jõudsalt paljunema.

Zooloog Tiit Maran rääkis "Ringvaates", et Magdaleena jõgi, kus Aafrikast pärit liik tänapäeval elab, on jõehobudele suurepärane kant, kus elada – seda kinnitab ka jõehobude populatsiooni plahvatuslik kasv. Lisaks teistele loomadele kimbutab võõrliik ka inimesi. "Jõehobu ei ole selline väike nunnu lemmikloom, vaid ta on ikkagi suur, kuni kahetonnine elukas," rõhutas Maran.

Ta tõi välja, et loomade arvukust piiramata võib isendite arv 2030. aastaks juba tuhandeni küündida. "Ilmselgelt tekitab see probleeme. Nii et see idee või arusaam, et arvukust tuleb piirata, on iseenesest mõistetav."

Kuid Escobari jõehobud pole maailmas ainsad loomad, kes on end oma põlispaigast kaugemal sisse seadnud. Näiteks võib Inglismaal näha Bennetti kängurusid, kes 19. sajandil Londoni lähedale parkidesse viidi. Aastate jooksul parkidest plehku pannud kängurud ei ole Marani sõnul ohtlikud, vaid lihtsalt kurioossed. "Ta on suurepäraselt hakkama saanud. Aeg-ajalt mõningad väiksemad fragmendid kaovad ära, kuskilt tuleb jälle juurde, aga ta on statsionaarselt seal olemas."

Põhja-Itaalias valmistab aga muret erakollektsioonist valla pääsenud Põhja-Ameerikast pärit hallorav, mis surub üle Euroopa liikudes välja meile tuttava punaorava.

"Euroopa kliima kuni Eestini välja on talle suurepärane, teoreetiliselt võiks ta Eestis ka [elada]. Ta on suurem, võimsam ja kannab teatud viirushaigust, mida ta ise ei põe, aga on meie punaoravale lõpetav faktor," selgitas Maran.

Lääne- ja Lõuna-Euroopat külastades võivad aga silma jääda papagoid. Maran tõi välja, et enamasti on tegu Indiast ja Aafrikast päris kaeluspapgoidega ja Lõuna-Ameerikast pärit mungapapagoidega.

"Mungapapagoisid on vähem, aga nende põhiline häda on see, et nad teevad okastest suuri kollektiivseid pesasid, mis võivad olla 100 kilo rasked, isegi rohkem. Kui elektriliinidele on see pesa tehtud, ega need elektriliinid vastu ei pea. Neid lihtsalt peab piirama, nad tekitavad probleeme," tõi Maran veel ühe näite, kuidas võõrliigid inimesi mõjutada võivad.

Väga mugavalt on ennast Euroopas sisse seadnud ka pesukarud, kes toodi Hessenisse 1934. aastal jahiloomadeks. Teise maailmasõja ajal põgenesid loomad laiali ning praegu arvestatakse, et Euroopas on kokku üle nelja miljoni isendi. Marani sõnul on vaid aja küsimus, millal pesukarud Eestisse jõuavad, sest Leetu on nad juba jõudnud. "Viie aasta pärast võib oletada, et ilmselt on Eestis esimesed isendid," tõi ta välja.

Floridas valmistavad muret aga püütonid, kes on läbimõtlemata lemmikloomadena koju toodud, aga ühel hetkel, kui loom on ebameeldivalt suureks kasvanud, loodusesse lastud. "Nii et seal hinnatakse, et looduses on kuskil 50 000–300 000 isendit. Ta tekitab probleeme, sest ta sööb väga palju liike seal ära," lausus Maran.