Karude arvukus mõnes konkreetses piirkonnas sõltub Marani sõnul mitmete faktorite koosmõjust. "Karude arvukus on Eestis tõesti märkimisväärselt kõrge. Umbes tuhatkond. Kui mõtleme ajale, mil me Euroopa Liitu astusime, siis oli meil vaata et isegi alla saja karu. See on hüppeline tõus," rääkis Maran.

"Ühelt poolt on jahipidamine, bürokraatlikus keeles reguleerimine pärsitud. Sellel hetkel, kui me EL-i astusime, oli karu meil kaitsealune liik ja ei elutse meil jahiliigina. Ta on loodukaitsealaline liik, aga samal ajal on karude arvukus kasvanud. Seadus seab piirid, kuidas karu jahtida tohib. Jahtida tohib tegelikult ainult nuhtlus-isendeid," selgitas Maran ning lisas, et Euroopa Liidu seaduste-masinavärgi muutmine oleks pikk protess.

"Minu teada on seda proovitud alustada, vähemalt on ekspertide käest nõu küsitud, kas see on mõistlik, vastus on olnud, et on küll mõistlik, aga kuhu see välja on jõudnud ma ei tea," lisas Maran.

Karude arvukuse juures on hetkel veel müstilised ka üha suuremad pesakonnad. "Olen proovinud mõelda, et kuidas see võimalik on. Alati on liikidel teatav realiseerimata paljunemispotentsiaal. Ehk nad võivad pesakonda tavalisest rohkem poegi anda. Näiteks naaritsal on looduses harva ühes pesakonnas üle nelja poja. Loomaaias, kus on garanteeritud toit, võib naaritsa pesakond kuni kaheksani ulatuda," sõnas Maran.

"Karudega on sama asi. Peab olema mingi faktor, mis annab neile võimaluse rohkem järglasi ilmale tuua. Kui emakaru magab ja pojad sünnivad, siis sügisel peab see talveks ette valmistumine toimuma niimoodi, et nad saavad endale võimsa ja paksu rasvakihi. Siis tuleb mängu küsimus, et mis see siis on."

Kuigi mõjutajaid on arvatavasti palju, siis ühe potentsiaalse faktorina toob Maran välja hüppeliselt tõusnud maisikasvatamise. "Mais saab tegelikult valmis üsna hilja sügisel ja annab karule lisa süsivesikute hulga. Aga mais üksi seda ei seleta. Seal peab veel midagi olema," märkis ta.

"Teine pool, millega tuleb arvestada, tundub loogikavastane, aga see on inimmõju suurenemine keskkonnas. Peab arvestama seda, et karu on põhiliselt taimetoiduline. Loodusest püütud loomne valk jääb karu toidus alla kümne protsendi. Aga meil on hästi palju raiesmikke, hästi palju teeservi ehk neid kohti, kus kasvab ka palju rohkem marju. Karu toitub peamiselt marjadest, mustikatest, vaarikatest. Sellised paigad annavad karule juurikad ka juurde," ütles Maran.

Marani sõnul ongi inimene loodusele vahele segamisega karu toidubaasi suurendanud. "Siis lähevadki karude pesakonnad suuremaks. Ma uurisin korra, kas meie ümbruskonna riikides on sarnast tendentsi määrata ja ei ole. See on meile väga spetsiifiline asi, millele me peame otsa vaatama Eesti sees. Ühelt poolt on elutingimused läinud paremaks, teiselt on jaht pidurdatud. Keskkonnaamet on sellest teadlik ja proovib võimalikult hästi toimetada, aga seadusandlikud piirid on hetkel loogikavastased," nentis Maran.

Möödunud aastal oli karude küttimislimiit 71 isendit, jahimehed jõudsid aga 28 isendini. "Et liigile mitte viga teha, ei tohiks stabiilse populatsiooni hoidmiseks jahtida üle kümne protsendi. Kui tahaksime arvukust alla tuua, siis peaksime natuke üle kümne protsendi jahtima. Praegune limiit populatsiooni ei vähenda ja, jällegi, kui tohib jahtida ainult nuhtlus-isendeid, tuleb sinna juurde ka bürokraatia. Keeruline olukord igati, aga loodetavasti saame karu ühel hetkel ikkagi jahiloomaks teha."