"Mu suguvõsas on lauljaid päris palju, sünnipäevadel oli alati ühislaulmine, see oli meie elu osa. Mu ema oli muusikaõpetaja, esines ise ka hästi palju, laulis ja mängis torupilli ja tuubat. Tänu emale algas ka minu muusikutee algas, sest ema oli minu esimene ja ka ainus õpetaja, mis puudutas hääleseadet ja lugude valikut. Edasi olen ma omal käel juurde õppinud," ütles 1986. aastal Tallinnas sündinud muusik Maarja Kivi.

Kivi isa laulis meesansamblis ja samuti esines palju. "Küll rohkem joogaga ja õhtujuhina koos Raimo Aasa ja teiste eesti kuulsate naljameestega. Minu isaema oli noorena näitleja ja ema ema laulis väga hästi. Esinejaverd on meil suguvõsas päris palju," muheles Kivi.

Kuna ta ei tahtnud lasteaias käia, oli Kivi ema muusikaklassis tihtipeale kaasas. "Olin väga viisakas laps ja kuulasin hoolega tunnis. Mingil hetkel õppisin raadiost lindistamise selgeks, 1990. aastatel tuli raadiost palju tantsumuusikat. Saade "7 vaprat" oli meie pere jaoks erisündmus. Need olid kõik muusikaliselt minu mõjutajad."

Kivi on kolmekordne "Laulukarusselli" võitja. "1993. aastal võitsin esimest korda lauluga "Kord jalgsi läksid hiired", sain preemiareisi Saksamaale, mis oli tol ajal väga suur asi. 1994. aastal võitsin ka 8–10-aastaste vanuserühmas Pariisi tänavapoisi lauluga, ema tegi kostüümi. Siis läksin preemiareisile Taani. 1998. aastal võitsin 11–13-aastaste vanuserühmas Pasadena lauluga "Let It Fly", mis oli Eurovisioonilt võetud Malta laul ja preemiaks oli reis Londonisse Eurovisiooni peaproovi."

"Tänu muusikale on minu maailm olnud väga suur ja lai, muusika on mind igale poole viinud," tõdes Kivi.

Laulukonkursil "Tähtede laul" võitis Kivi samuti. "Seal mängisin juba saksofoni, mida ma laste muusikakoolis õppisin. Sealt edasi osalesin juba Eurolaulul, esimest korda üksinda, sain seitsmenda koha."

Kivi paralleelklassis Saksa Gümnaasiumis õppis Lenna Kuurmaa. "Olime Lennaga mõlemad sporditüdrukud, mängisime kooli korvpallinaiskonnas."

Vanilla Ninja oli Kivi esimene bänd. "Ma olen hingelt kogu aeg olnud kunstnik ja hipi, teen asju rõõmu pärast. See on tunne, et sind kisub lavale ja sa lihtsalt vastad sellele kutsele."

Bändis mängis Kivi kaks aastat. "Mulle tundus, et ühe nädalaga elasin ma mõne inimese pool aastat ära," tõdes Kivi. "Produtsent David Brandes oli väga kirev tüüp. Me olime ju nii noored, olime surutud täiskasvanute maailma üsna ruttu, see oli ka üllatav ja šokeeriv."

Bänd alustas plaadifirmaga TopTen, aga kui asju tuli ajama Renee Meriste, kes oli väga hoogne muusikamessidel käija, võttis ta Brandesiga ühendust ja rääkis mehe lihtsalt ära. "See kõik juhtus tõesti peaaegu üleöö," lisas Kivi.

Vanilla Ninjast lahkus Kivi põhjusel, et ülejäänud liikmed tahtsid edasi teha pop-rokki, aga Kivi liikus kiirelt metal-muusika ja raskeroki poole. "Mulle hakkas vastu ka see, et meid hakati stiliseerima, et me kannaks trendikaid riideid, miniseelikuid, see tibivärk hakkas vastu, mina liikusin pigem rebitud teksa ja pungi poole. Tol ajal mulle käis see tibivärk närvidele," muheles Kivi.

Ameerikasse läks Kivi muusikalises mõttes karjääri tegema. "Sellesse roki ja metal-muusika maailma sissesöömine oli väga raske. Minu puhul lihtsalt aitas Renee Meriste veenmisoskus. Ma ise olin suhteliselt introvertne, aga Ameerikas elades olen ma väga palju muutunud. See võib olla mingi sotsiaalne ärevus. Sa pead nende lugupidamise võitma, enne kui nad su üldse jutule võtavad," meenutas Kivi.

"Suurem vallutamine jäi Ameerikas tegemata. Asi oli selles, et järjepidevust oleks olnud vaja, et lihtsalt rauda taguda, kui see veel kuum oli. Selleks hetkeks oli mu tütar Dora-Lisa viieaastane, see oli hetk, kui pidime valiku tegema, mis edasi saab. Ma ei olnud siis ühegi suure plaadifirma all, mis tähendas, et finantsilist toetust ei olnud, pidi ise hakkama saama. See oli selline seis ja ma ei näinud, et see oleks jätkusuutlik olnud," meenutas Kivi.