"Olen teinud muusikat 50 filmile, lisaks teatrietendused ja reklaamfilmid, plaate on mul 40 ümber, mõni inimene on ikka kuulnud minu tegemistest," muheles helilooja Tõnu Naissoo.

Naissoo sündis 18. märtsil 1951. aastal Tallinnas. "Sündisin Nõmmel, ma mäletan ennast umbes kolmeaastasena, mõned fotod on säilinud, kus ma suusatan mingist väikesest mäest alla. Kahjuks ma ise ei tundnud oma algusaastate vastu huvi enne, kui mu vanemad olid juba teises ilmas," meenutas Naissoo. "Nõmmel ma elasin kuuenda eluaastani, sest siis kolisin Tatari tänavale."

Naissoo naabruses elas natuke ulakas poiss, kes kutsus teda üle raudtee minema. "Üle raudtee ei tohtinud minna, aga üks kord ikkagi jäin vahele ja ilmselt oleksin peksu osaliseks saanud, ema oli väga kuri, aga mind päästis klaver. See oli väga nimekas klaver, mille valmistas Ernst Hiis. Mees, kes kunagi rajas Tallinna klaverivabriku. Annetasin selle klaveri Eesti klaverimuuseumile, mis asub Holdres," nentis Naissoo.

Toas ei saanud ta seda klaverit mängida, sest korrusmaja seinad kostsid läbi. "Allkorrusel elas Veljo Tormis ja mu isa Uno Naissoo sai majakoosolekul nuhelda, et poiss klimberdab õhtuti klaverit."

"Minu isa loomuses oli uudsus ja eksperimenteerimine, ta toetas alati noori muusikuid. Heliloojate liidu juures oli noortesektsioon, kus kuulati üle noorte heliloojate laule. See mõte tuli tal, kui ta kohtus Igor Briliga, kes oli Moskvas ühe instituudi džässosakonna juhataja ja väga tuntud pianist," nentis Naissoo. "Ju ta sai temalt inspiratsiooni, et muusikakoolis võiks ka proovida sedalaadi osakonda avada ja see saigi teoks 1970. aastate keskpaigas."

Brilil oli Naissoo sõnul juba väikesed õpikud tehtud, mille lood olid võetud Ameerika repertuaarist.

Naissoo asus klaverit õppima Tallinna Muusikakooli (tol ajal Tallinna Laste-Muusikakool). "Esimesel vastuvõtul ma põrusin rütmi toksimisega. Teine katse õnneks õnnestus," tõdes Naissoo. "Mu tehniline pagas on pärit õpetaja Ülev Saarelt, kelle käe all ma sain korralikku koolitust. Tema soosis ka vaba improvisatsiooni. Kodus ma ei viitsinud neid klassikalisi teoseid harjutada."

Restoranipillimehe elu Naissoole eriti ei meeldinud, kuigi tol ajal mängisid restoranis kõik andekad ja populaarsed muusikud. See oli öötöö ja sageli pidi mängima publiku poolt tellitud lugusid.