"Eino Baskini fenomen oli ilmselt see, et ta oli kogu oma kehaga, oma häälega, oma ilmega, oma vaimuga sündinud estraadinäitleja, sündinud koomik," rääkis Tootsen. Baskin oli ise öelnud, et iga näitleja võib küll nalja esitada, kuid korralikku estraadi saab teha vaid koomik. "Tema oli koomik," tõdes Tootsen.

Ta arvutas Vikerraadio saates "Uudis+" välja, et töötas Eino Baskiniga erinevates asutustes koos pea pool sajandit. Koos tehti nii "Meelejahutajat" kui töötati Tallinna linnavolikogus.

Suurimaks oskuseks peab endine kolleeg seda, kuidas koomik oskas oma häälega mängida nii, et hääletoon andis edasi allteksti, mida sõnades ei väljendunud.

Tänased Eesti püstijalakoomikud on Tootseni arvates väga head ning seda võib-olla lausa alateadlikult tänu sellele, et nad elu jooksul palju Baskini esinemisi vaadanud.

Nõukogude režiim oli Tootseni arvates satiirikutele parim kasvupinnas. "Siis oli olemas, kuhu külvata ja siis olid olemas need, kes oskasid seda nautida," ütles ta. Estraad oli tol ajal tugev jõud, mille tegijad olid alatasa seadusega vähemal või rohkemal määral pahuksis.

"Ega ta ei olnud ka viimasel ajal valitsusringkondade eriline soosik, aga publiku hulgas oi kuidas veel," ütles Tootsen.

Endine kolleeg meenutas ka, et ei näinud Baskinit kunagi tõeliselt agressiivselt vihasena. "Kui Eints oli vihane, siis ta oli satiiriliselt vihane," ütles ta. Nii vihas kui raskustes tõi ta olukorras alati välja huumorinoodi. "Nii et see visadus ja sisemine huumorimeel aitas tal ilmselt kõik asjad läbi elada," ütles ta.

Kuna kõik seda ootasid, siis ei möödunud ükski koosviibimine nii, et Baskin poleks rääkinud vähemalt ühte anekdooti.