Vanadel saadetel on hing sees. Vahel nad taaselustuvad ja kolivad arhiiviriiulilt jälle ekraanile, justkui selleks, et meenutada vaatajatele ammu möödunud aegu. Üks selline tegelane on ka lastelavastus “Kadekops”, kes tavapäraselt elab telemaja keldris lindikarbi sees, kuid leiab ikka ja jälle tee ekraanile, et vaadata, kuidas elavad need, kes olid lapsed kunagi ammu, kakskümmend aastat tagasi.

Mustikaist lirtsuvad võtted

“Kadekopsus” lõi kaasa ka praegune uudisteankur Kadri Hinrikus, kes toona õppis näitejuhtimist. “Meil olid siin samas ETVs praktikatööd ja nii meid projektidesse kaasatigi.” Juhtus nii, et telemaja lastesaadete toimetus otsustas just siis vormida ekraaniküpseks Erika Esopi “Kadekopsu” ja see lavastus pakkus rolle tervele kursusele. Oli suvi ning võttegrupp sõitis Võsu kanti filmima. “See oli suurepäraselt ilus suvi. Meil olid võtted mere ääres suvises männimetsas.” Kadri rändab mõtetes paar aastakümmet tagasi ning taaselustab sooja suvepäeva. “Seal oli tohutult palju mustikaid. Olime mätaste vahel ja kogu võttegrupp siis askeldas seal. Kaamerad, nukud ja meie. Meie olime sambla ja okaste all ja juhtisime nukke. Pärast olime mustikatest üleni sinised!”

Nukud kui täisväärtuslikud näitlejad

Kogu võtteperioodi hoidis ohjes legendaarne telekunstnik Gunta Randla. “Ta oli hästi emalik. Ma arvan, et ta tundis mingit isiklikku vastutust meie käekäigu eest seal,” räägib Kadri. “Nii nagu ta hoolitses meie eest seal, hoolitses ta ka loomulikult oma nukkude eest. Ta võttis neid nagu täisväärtuslikke näitlejaid.”

Neid täisväärtuslikke poroloonist ja kangast näitlejaid oli kaasas terve hulk. Keegi ei mäletagi täpselt, kuidas rolle jagati, kuid ilmselt käis see hääle järgi, sest nukunäitlejad ise olid ju peidus, arvab Kadri. Tüpaaže oli terve rida ning mätaste vahele sai sisse seotud terve kuningriik.

Kadrist sai juhm kuninganna

Oli see siis loosiõnn või mõni muu tegur, kuid Kadrist sai kuninganna, suur, triibuline ja iseteadev, nina veidi taeva poole. Kunagist kuningannarolli meenutab Kadri muigega. “Selline üsna juhm kuninganna oli, ta ei olnud vist kõige teravam pliiats. Ta oli selline ennast täis võib-olla, endast heal arvamusel ja mitte kõige nutikam tegelane.” Kadrile oli juhmi kuninganna kehastamine paras pähkel. Üks asi oli keerulist tüpaaži verbaalselt välja kanda, teine asi oli priske nuku suu liigutamine.

Kadri Hinrikus mängis kuningannat (keskel).

Tömbi kuninganna suu oli suur ja Kadri nägi selle ohjes hoidmiseks kurja vaeva. “Suur probleem oli see, et mul on hästi väike käsi, aga kuninganna nukk oli üsna suur. Ta ei istunud minu käe järgi. Sinna nuku sisse oleks sobitunud palju suurem käsi, et seda suud liigutada.” Ponnistused kandsid aga vilja ja Kadri väike käsi suutis juhmi kuninganna tembud välja mängida.

Tagasi vaadates nostalgianoot

Kui Kadri nüüd, aastakümneid hiljem, “Kadekopsu” näeb, tuleb hinge nostalgianoot. “Ma ütlen küll, et mul tuleb alati see männimetsa lõhn ninna. See on põhiline, mis sellega seostub. Me olime hommikust õhtuni männimetsas mustikate vahel mere ääres. Need on suurepärased suvelõhnad. See oli väga hoogne ja vahva aeg.”

Menu kerib ajaratta tagasi aastasse 2013. Kadri on nüüd ja edaspidigi uudisteankur, kuskil keldris aga elab edasi suvemälestus männimetsast, Kadekopsust ja mustikatest.

"Kadekopsu" telelavastust, kus lõi kaasa ka Kadri Hinrikus, saad vaadata siit.