"Intervjuu eesmärk on üritada intervjueeritava käest saada kätte vastused või veel olulisem – esitada neid küsimusi, mida sa intervjueerijana eeldad ja arvad, et televaataja tahaks selle inimese käest küsida," selgitas multitalent Mihkel Raud, mis on tema arvates isikuintervjuu tegelik eesmärk.

Raud on erinevates telekanalites juhtinud mitut menukat vestlussaadet ja vaatajatele meeldib, et saatejuht on otsekohene, isiklik, sarkastiline, tihti ka provokatiivne.

Raud tõdes, et tal on kindlasti olnud ka intervjuusid, kus intervjueeritav lahkub tundega, et teda on skalpelliga lõhutud. "Aga need, keda skalpelliga lõhutakse, on esiteks intervjueerija arvates ühel või teisel põhjusel selle ära teeninud. Teiseks – nende nahk on ka mõnevõrra paksem ja skalpelli läbivajutamine sealt võib olla sellevõrra ka keerulisem," nentis Raud.

Osad inimesed peaksid Raua sõnul sellega juba ette arvestama, et neid võidakse skalpelliga lõikuma hakata. "Seda naljakam on aeg-ajalt näha inimesi, neid intervjueeritavaid, neid lõigutavaid vingumas teemal, et oh kui õudne, mu elu on nii raske, ma olen nii kuulus, ja keegi ei lase mul elada. See käib nende töö juurde," tõdes Raud.

"Kui sa tahad olla hirmus aus ja midagi üles tunnistada, siis pahatihti, eriti inimsuhetes, kipume me asju üles tunnistama enda südametunnistus kergendamiseks, mõtlemata, mida see ausus teisele inimesele võib teha," sõnas Raud. "Ükskõik, kes on tulnud intervjuule, peab olema valmis vastama igasugustele küsimustele."

Mihkel Raud: olen läinud otse-eetris inimesele verbaalselt kallale

Raud tunnistas, et ta on saatejuhina paaril korral käitunud ka ebaväärikalt, meelitades stuudiosse intervjueeritava, teema kohta eelnevalt hämades, et teda mitte ära hirmutada ja siis otse-eetris talle verbaalselt kallale läinud. "Need on olnud väga üksikud juhud, aga meie tiimile on tundunud, et intervjueeritav peaks nendele küsimustele vastama," nentis Raud.

"Inimesed kipuvad endast pigem liiga palju rääkima ja mina kuulun ka nende inimeste hulka, aga ega ma kõigest ka ei räägi, see on selge," nentis Raud.

"Kui sa oled väga tundlik selle osas, mida teised inimesed sinust arvavad ja milline sa välja paistad, siis tegelikult segab see sinu elu märkimisväärselt, sa jätad tihtilugu tegemata asjad, mida sa võib-olla muidu teeksid, sa jätad tegemata asjad, mille puhul sa kahtlustad, et kui sa neid asju teed, siis teised inimesed hakkavad sind sind lolliks, totakaks, veidraks või piinlikuks pidama," sõnas Mihkel Raud.

Raud kinnitas, et loeb siiamaani kõiki kommentaare, mis tema kohta kirjutatakse. "Minu jaoks on sellel praktiline väärtus, seda, mida anonüümsed või tänapäeval ka mitteanonüümsed inimesed internetis kirjutavad, kasutan ma vaktsiinina selle olukorra suhtes, kui mõni inimene tuleb päriselus ja arvab, et tal on õigus midagi halvasti öelda," ütles ta ja lisas, et laseb need kommentaarid enda süsteemist läbi ja see muudab ta immuunsemaks olukorra suhtes, kus see kokkupõrge võib päriselus ette tulla.

Sellele vaatamata ei ütle Raud, et ta oleks nüüd tundetuks muutunud. "Ka kuulsad Vana-Kreeka filosoofid, kes õpetasid inimesi otsuseid emotsioonidest lahutama, ei olnud tundetud, neil olid teatavad praktikad ja mõttemängud, mille abil nad oma emotsioonid tähtsate ning kiirete otsuste puhul taamale lükkasid."

"Mina ei tea, et minu kapis enam ühtegi luukeret oleks, millega mind tühistada või millega minu professionaalsele elule järsk lõpp panna, aga me kunagi ei tea neid asju," tõdes ta ja lisas, et teame viimase viie kuni kümne aasta jooksul mõningaid juhtumeid, kus inimene hävitati üsna kiiresti ja mõtlematult. "Tagantjärgi väga kedagi ei huvita, kas nendel süüdistustel või põhjustel, miks teda tühistati, ka tugevat kandepinda oli."

"Ma tean, et ma olen ka ise mõne inimese katki teinud," tõdes Raud, viidates, et on ka väga tundlikke inimesi intervjueerinud. "See on selgunud kahetsusväärselt alati tagantjärgi. Minu professionaalses elus on etappe, kus ma ei pruugi teadagi, et ma olen teise inimese halastamatult katki teinud, lihtsalt selleks, et televaatajal oleks kaks minutit meelelahutust oma elutoas teleka ees. See on kindlasti kahetsemise koht," nentis Raud.

Psühholoog Kätlin Konstabel: ka solvujaks kasvatakse

"Kui inimene kasvab keskkonnas, kus solvamine ja halvasti ütlemine on aktsepteeritud ja normaalne, hakkabki ta titest peale mõtlema, et nii käibki, isegi kui ta saab väga haiget, aga ta pole teistsugust elu näinud. Aga ka solvujaks kasvatakse. Kui inimene on väga tundlik ja ta saab kogu aeg pihta, siis võib-olla ta välja paistab väga enesekindel, aga seesmiselt võib reageerida väga tugevalt, ja üle elada ja läbi elada," ütles psühholoog Kätlin Konstabel.

Tänapäeval on viisaka käitumise reegleid oluliselt muutnud sotsiaalmeedia. "Kui paljudel on korralik lastetuba, kui paljud teavad viisaka kohtlemise põhialuseid, meeldiva suhtlemise kuldreegleid, kas need on meil kõigil ühised," mõtiskles psühholoog. "Me ei taju sotsiaalmeedias inimesi enam päris inimestena. Me ei näe teist inimest ja seepärast arvamegi, et võime talle lajatada."

"Vabandamisoskus on õpitav, aga selleks peab inimene päris kõvasti tööd tegema. See tähendab tööd sellega, et ma pean olema enesekindlam, kui keegi mulle midagi ütleb, võib-olla midagi täiesti neutraalset, ei hakka ma kohe mõtlema, kas selles võis olla mingi paha tagamõte," selgitas psühholoog.

"Inimene igatseb ikkagi inimlikku toetust, head sõna, mõistvat pilku, kallistust, kellele mida," tõdes Konstabel.

Peeter Oja: olen süümepiinade põdemise meister

"Inimest on võimalik südamepõhjani solvata, aga oleneb, kes seda teeb," tõi Oja välja. "Oluline on, kellelt see arvamus tuleb. Kui terav ja kriitiline arvamus tuleb inimeselt, kellest mina pean lugu, siis see on valus, aga suvalise Toivo arvamus mulle korda ei lähe," ütles meelelahutaja Peeter Oja.

Inimeste puhul, kelle arvamus Ojale korda läheb, ei oma tähtsust, kas ta seda inimest isiklikult tunneb või mitte, aga loeb see, milline inimene isiksusena on, kas ta on oma tegevuse või väljaütlemiste poolest talle sümpaatne. "Mul on endal küllaltki tugev enesekriitikameel. Olen süümepiinade põdemise meister. Sellepärast jääbki Toivo päris plangu taha, ma isegi ei näe teda," muheles Oja.

Poliitik ja ettevõtja Kajar Lember: valus oli vaadata, kuidas mu lähedased keerulist aega läbi elasid

Kaheksa aastat oma elust korruptsioonikahtlusega silmitsi seisnud poliitik ja ettevõtja Kajar Lember sai halvematel päevadel kuulda paljugi, enne kui ta süüst vabastati.

"Tänu mustale huumorile ja iseenda üle naljategemisele olengi ma vist normaalseks jäänud, aga eks see on teiste hinnata," ütles Lember, kes on tegutsenud vallavolikogu esimehe, vallavanema, abilinnapea, veefirmanõukogu esimehe, mitme nõukogu juhi, ministri nõuniku, riigikoguliikme, hobusekasvataja ja ettevõtjana.

"Alguses ehmatad ikka ära. Hommikul lähed tööle ja oled vähemalt enda arust enam-vähem lugupeetud inimene ja tunni aja pärast oled Eesti kõige suurem pätt. Sellega ongi väga keeruline hakkama saada. Esimesed kaks aastat oli hästi keeruline, niikaua kuni mulle tuli täpsustatud kahtlustus, ma ei saanud ju süüdistust. Selles täpsustatud kahtlustuses oligi sisuliselt lõpuks alles ainult see juuksur ja mingi Raadi episood. Siis muutus see juba mu enda jaoks ka naljakaks. Ise ma tean, mida ma olen teinud ja mida ma pole teinud, aga kui ma näen kõrvalt, kuidas mu lähedased seda üle elavad, see on ka mulle endale raske," nentis Lember. "Seda oli valus vaadata."

Selle raske aja kõige suurem kasu oli Lember sõnul lastega sel ajal koos veedetud aeg. "Ma ei oleks muidu kunagi oma lastega nii palju aega saanud koos veeta. Ma olin sel ajal ju riiklikul sundpuhkusel ja püüdsin lastega tegeleda nii palju kui võimalik. Kui ma milleski olen meister, siis selles, kuidas negatiivsus positiivsuseks mõelda."

"Mida aeg edasi, seda vähem on inimesi, kelle arvamus sulle korda läheb, kelle arvamusest sa päriselt hoolid," nentis Lember. "Isegi enda üle nalja heites võid kedagi teist inimest solvata."

Peeter Oja: tögamine on eestlastele omane

Ärapanemine on Oja meelest rohkem tunnetuslik küsimus. "Kindlasti see tunne vedas vahel ka alt, paljud naljad olid piiri peal. Samas need inimesed olid selleks ju kõik teinud, et kuhugi pääseda, näiteks poliitikud. Poliitik peab arvestama, et tema tegusid pannakse tähele ja vajadusel tuleb tõsta ta pjedestaalile," sõnas Oja, meenutades saadet "Ärapanija", mida ta koos Mart Juurega juhtis. "Tögamine on eestlastele omane ja see ei ole pahatahtlik."

Näitleja Taavi Teplenkov: kriitika võib surmata või halvata väga pikaks ajaks 

"Sõltub inimesest, kes on see, kes mulle midagi ütleb või siis ütlemata jätab, me ju saame aru, kas kiitus tuleb sisemisest või välisest sunnist," ütles näitleja Taavi Teplenkov. "See, mis tuleb südamest, see läheb meile korda."

Teplenkovi sõnul on ta harjutanud seda, et kui talle midagi meeldib, otsib ta selle inimese üles. "Näiteks kolleegi, keda ma ise ei tunne. Püüan leida selle võimaluse, et talle öelda, kui väga mulle meeldis see, mida ta tegi."

Loomingulised inimesed saavad väga vähe kiita, leiab Teplenkov. "Enamik meist ei saa ühtegi preemiat ega medalit, aga kiitust me vajame kõik," nentis näitleja. "Kiitus on natuke nagu narkootikum. Kui kiitust tuleb ühel hetkel hästi palju, peame arvestama, et ühel hetkel seda enam ei tule. Nii kui sa seda enam ei saa, siis mõtled, et mis nüüd valesti on. Kui kunstnik kiitust ei saa, siis ta ei põle, ta jahtub ära."

Vältima peaks Teplenkovi sõnul seda, kui kriitik hakkab iseennast nautima, hakkab vaimutsema ja selle abil kedagi maha tegema. "Haiget teeb ülekohtune kriitika. Loominguline inimene ei saa kalestuda ja paksu nahka endale selga kasvatada, ei saa tuimaks muutuda. Kriitika võib surmata või halvata väga pikaks ajaks kedagi, kes võib-olla peaks elama."

"Teater saab inimesi lohutada, pakkuda unustust, samas teatri ülesanne on olla siin ja praegu, puudutada valupunkte, panna mõtlema. Me ei saa muuta maailma, aga me saame suunata mõtlema selles suunas, et seda maailma muuta," tõi Teplenkov välja. "Kõige parem kiitus on see, mis tuleb ootamatult ja lihtsalt inimeselt tänaval."