15 aastat tagasi aprillikuus oli "Pealtnägija" ühe menuka ja ootamatu lähenemisega raamatusarja sünni juures. Nii on tänaseks Aavo Koka ja Andres Eilarti tandem andnud välja juba kolm teost samast kunstiraamatute sarjast: "Pintsliga tõmmatud Eesti. Paigad Eesti kunstnike töödes", "Pintsliga tõmmatud linnad. Linnad Eesti kunstnike töödes", "Pintsliga tõmmatud rahvas. Inimesed Eesti kunstnike töödes".

 Äsja tuli trükikojast neljas "Pintsliga tõmmatud" sarja raamat, milles on põhirõhk toidul ja sellega seotud piltidel. 150 lugu toidust, mille juures eesti kunstniku vastav teos, aga kust ei puudu ka kaasaegne retsept tippkokk Rain Käärstilt.

"See oli üldiselt päris ootamatu, aga siis ma hakkasin uurima, mis projekt see täpselt on ja tuli välja, et on kunstiteosed, mille põhjal on mingi jutt, mis emotsioon on selle pildiga, jutt kunstniku kohta ja siis retsept – eesti kunstnikud, toiduteemalised pildid. Tundus hea ja huvitav projekt, et ma võin endale väljakutse esitada," rääkis Käärst, miks ta ennast sellise avantüüriga sidus.

Maal, millest innustust saanuna Rain Käärst köögikunsti raamatusse lõheretsepti leidis, on sündinud põhjarannikul, täpsemalt Karepal, kus Richard Sagrits lõi kõik oma kuulsamad kunstiteosed. 

Aavo Koka sõnul on sarja neljanda raamatu idee suures plaanis jäänud samaks mõttele, kuidas 2011. aastal esimene teos sündis.

"Eks ta on sama tõugu idee, et panna kunst ja lood kokku. Uus on see, et ta on praktiline kokaraamat ja paljud inimesed on öelnud, et Rain Käärsti retseptid, mis ta meie palvel kirjutas, mõjuvad selles kontekstis kuidagi teistmoodi. Et sa lihtsalt ei tee retsepti järgi süüa, vaid sul on ka lugu juures, mida arutada selle seltskonnaga, kes seda toitu sööb. Nii et mingit sorti sotsiaalne kokaraamat, võiksin öelda," avas ta.

"Eks raamatupoodidel saab palju pusimist olema, et mis riiulile see nüüd panna: on see kunstiraamat või kokaraamat või kultuurilugu. Vaatan huviga!" lisas Eilart.

Käärsti sõnul polnud tagantjärele mõeldes ülesanne keeruline. "Aga ma sain lõpuks neid pilte vaadates aru, et peaks rohkem käima kunstisaalis."

Raamatukaante vahele jõudnud teosed on kokku otsitud nii muuseumidest kui erakogudest, suurem osa pärineb Eestist, aga on üllatavaid leidusid ka välismaalt.

"Me leidsime Ameerikast ühe maailmakuulsa koguja Norton Dodge'i kogust ühe Lemming Nageli teose seljankast, mille me saime raamatusse tuua. Georg Ots on meil oma teosega esindatud," rääkis Eilart ja märkis, et Ots oli väga usin kadakate maalija.

Kuigi võiks arvata, et köögikunsti raamatu puhul on eelistatud natüürmordid ehk vaikelud, leidub raamatus peaaegu võrdväärselt ka maale viljapõldudest ja lehmakarjadest. Siin lööb välja autorite ajakirjanduslik taust, sest piltide juurde kirjutatud lood kirjeldavad Eesti inimesi läbi rahvusliku maitsemeele.

"Me oleme kõikides oma raamatutes kultuurivaatlejad olnud ja seekord vaatame eesti kultuuri toidu kaudu. See ei ole ainult toidupilt, vaid ka mingisugune inimeste tegevus, mis toidu tootmise või söömisega on seotud," lausus Kokk.  

"Ja võib-olla meie kõige suurem avastus oli see, et me ei saa rääkida enam klassikalistest rahvusretseptidest, kuna kõik toiduained on igal pool maailmas kõikidel olemas, aga me räägime tegelikult toidumälust. Eestlasi seob see, et nad teavad, mis on hapukoore maitse. On rahvaid, kes ei tea seda maitset ja see kestab läbi põlvkondade," lisas ta.

Aga leida raamatusse tuhandetest võimalikest toiduga või toidutegemisega seotud piltidest need 150 kõige sobivamat, tähendab meeletut tööd, jälgede ajamist, aga ka meeste omavahelist kokkulepet.

"Kaks tõket tuli ületada: teatud asju, näiteks peeti, kurki või õuna on kõik maalinud ja sealt me siis otsisime erilaadset rakurssi või ideed. Ja siis teised asjad, kus sa tead kindla peale, et seda asja on vaja, näiteks ketšup. No ei saa ju seda välja jätta. On teatud teemasid, mida on väga vähe maalitud. Meil oli seal kümmekond lugu ja teadsime, et tahame neid teha, aga meil ei olnud pildikatet ja see võttis üksjagu aega," rääkis Kokk.

Meisterkoka ja kirgliku kalamehe Rain Käärsti õnneks on Eesti kunstnikud maalinud suure armastusega nii kalapüüdmist kui erinevaid kalu – need retseptid tekkisid raamatusse suurema vaevata. Erinevaid lugusid ja retsepte on raamatus seinast seina, lumepallisupist Kuusalu burgeri ja verikäkisalatini välja.

"Ma tegelikult kasutasin kahe retsepti puhul AI-d. Mõtlesin, et tahan aru saada, mida ta mulle pakub. Endal ei tulnud väga head verikäki mõtet ja ütlesin AI-le, et tee mulle üks mõnus salat verikäkiga. Tulemus oli väga kihvt, katsetasin selle salati oma laste peal ära, kes on kõige halvem klientuur üldse, ja toimis," kirjeldas Käärst.

Verikäkki kujutas maalil Peeter Allik. "See on Peeter Alliku üks päris varajasi töid ja on näha, et mis härrale maitses ja mida parasjagu saadaval oli. Võib ju öelda, et verikäkk, mis vahepeal oli hästi levinud toidulaudadel, kadus vahepeal täitsa ära. Mina julgustaks üldse kõiki noori, kõiki inimesi – proovige uusi maitseid, proovige vanu maitseid. Te leiate kinnikasvanud vagude vahelt uusi ägedaid avastusi," kutsus Eilart üles.

Üks järeldus, milleni köögikunsti-raamatu autorid jõuavad, on see, et eestlane on uudishimulik ja armastab proovida uusi maitseid. Seetõttu võib teost kirjeldada kui pööraste retseptide kogumikku, mille hulgast lõhe on üks lihtsamaid.