Kui "Pealtnägija" 26-aastast Elliot Läänt külastas, oli tal parasjagu käsil vegankuu – hommikusöögiks võileivad veganjuustu ja veganvorstiga, kohvi peale sojapiim. Eksperimendi eesmärk on katsetada, kuivõrd saab tegelikult järgida elustiili, millel võimalikult väike keskkonnajalajälg.

Noormees saab aru inimestest, kel samasuguseid võimalusi ei ole, ega arvagi, et selline eluviis peaks olema jõukohane või sobima kõigile, aga ta tahab ise katsejänes olla.

"Ma elan pealinnas, ma olen üksik inimene, ma olen noor, mul on koer, mul ei ole lapsi, mul ei ole niisugust tööd, mis oleks ülikaugel, nii et mul on palju privileege. See eksperiment ongi läbi sellise inimese vinkli," lausus ta.

Viimsis üles kasvanud Lääne lapsepõlv oli detailidesse laskumata keeruline. Küll võiks läbi süsimusta huumori öelda, et nii tema kui ta koera Küü elugi on justkui taaskasutus.

Keskkonnahoidlik on Lään olnud nii kaua, kui end mäletab. "Lapsena tegin ka igasuguseid klubisid, et nüüd päästame kõik maailma tiigrid ära ja mingisugused niisugused asjad," tõi ta näite.

Gümnaasiumi lõpu uurimistööks kogus ta Tallinna bussipeatustest konisid ja tegi neist leiukoha koguste alusel füüsilised tulpdiagrammid. Sealt edasi on noormees, kes võttis endale n-ö esinejanime Rohekodanik, aastate jooksul justkui geriljameetodil andnud oma vaikse panuse, et Tallinnast saaks rohelisem pealinn. Näiteks on tal õue minnes alati lilleseemned seljakotis kaasas, et neid möödaminnes siia-sinna linnamaale külvata. Mitme keskkonnasõbraliku algatusega on ta ka ajakirjanduse huviorbiiti tõusnud.

"Ma teen putukahotelle, mis on tegelikult lihtsalt oksarisu karbis. Inimestele ei meeldi, et kuskil mingi oksarisu on, meie jaoks on see kole. Kui ma olen need [oksad] võtnud ja pannud kasti, sellele kastile nime putukahotell pannud, siis on kõik hästi ja sobib. Ma olen teinud neid hästi palju, üle 50 olen neid Tallinna peale laiali teinud."

Tema viimane ja ilmselt kõige kompromissitum aktsioon on proovida võimalikult ökoloogilist elu suurlinnas. Alates jaanuarist järgib ta igal kuul üht ranget põhimõtet. Esimese kuu püüdis Lään läbi ajada ilma isikliku transpordita. Kui seni meeldis eraõpetajana töötavale mehele sageli elektritõuksi ja mõnikord ka taksoga sõita, siis jaanuaris ta seda endale keelas.

"Mul on väga vahva ülemus. Tema kirjutas mulle, et saame kokku ja äkki läheme restorani. Ta pakkus, et ta võtab mind töö juurest peale ja lähme koos. Mõtlesin, et ei. Siis oligi niimoodi, et mina tulin bussiga ja jala, tema tuli oma autoga ja me rehkendasime kokku, et saame ühel ajal kokku," kirjeldas ta.

Eksperimendi võlu ja valu jagab Rohekodanik jooksvalt oma sotsiaalmeediakontodel.

Et tunnid toimuvad üle linna, pidi ta tunniplaani vastavalt bussigraafikule ringi tegema. Teisalt aga võimaldab ratastel kontor tundideks ette valmistuda.

"Mul võib olla niimoodi, et üks tund lõpeb ja on mõnusad kaks tundi vahet. Sinna võiks ju järgmise tunni panna. See kaks tundi läheb sellele, et ma lähen ühelt bussilt teisele, jõuan teise järgmisesse tundi ja siis läheb niimoodi edasi. Ma olen võib-olla vist paar-kolm korda hiljaks jäänud nelja aasta jooksul, nii et tegelikult ei ole nagu üldse paha."

Kokkuvõte jaanuarist: bussisõidule kulus Läänel pea 26 tundi kauem kui sama kilometraaž autoga, ent ta säästis oma arvutusel 244 kilogrammi CO2 ja umbes 105 eurot. Bussi kasutab ta edasi ka nüüd, kui käsil on juba järgmised eksperimendid.

Veebruaris vältis Lään ühekordseid tooteid, alates tikkudest, kohvifiltritest ja vatipatjadest, lõpetades poetšekkide, suhkrupakikeste ja burgerieinetega, sest neidki serveeritakse ühekorrapakendites. Toidukile asendas noormees mesilasvahariidega ja ühekordsed salvrätid riidest taskurättidega. Lisaks loobus ta ka tualettpaberist. Sellele põhimõttele on ta truuks jäänud siiani.

"Ma ei kasuta vetsupaberit. Ma kasutan sellist toredat asja nagu bidee, ja ma luban, ma pole elu sees ennast nii puhtana tundnud, kui ma tundsin ennast pärast seda, kui ma endale bidee ostsin!"

Ka koer Küü keskkonnakäpajälg on peremehe eksperimendi tõttu kahanenud. Näiteks ühekordsete kakakottide asemel võttis ta koera tualetitoiminguteks appi tasuta linnaosalehed, mida nii tema kui ka naabrite postkasti tasuta topitakse.

"Ma tegin endale ainult ühe järeleandmise, et kui vihma sajab või kui tal tõesti on kõht lahti, siis mul on üks selline komposteeritav [kott] kaasas. Aga õnneks seda olukorda pole hetkel juhtunud, nii et ma olen ikka veel nende ajalehtede peal," märkis Lään.

Looma hügieenis pole peremees oma eksperimendi tõttu järeleandmisi teinud, sest Küü pole mitte üksnes lemmikloom, vaid ka mehe kolleeg, seega peab ta õpilaste juurde minnes puhas olema.

"Me käime lastele lugemas ja siis lapsed loevad Küüle. Vahepeal kui ma õpetan inglise keelt, siis me hakkame rääkima mitu käppa tal on, mitu saba tal on, millised ta silmad on ja mis värvi ta on. Kõik sellised asjad," kirjeldas ta.

Veebruari kokkuvõte: ühekordsetest esemetest loobumine säästis talle ligi 95 eurot, ent ainuüksi tualettpaberist loobumine aitas tema arvutustel säästa 11 000 liitrit vett, mis muidu selle tootmiseks oleks kulunud.

Märtsis peetud vegandieet polnud Läänele järgimise mõttes raske, kuigi seltsielu tegi see küll mõnevõrra keerulisemaks.

"Tulin just sõbranna sünnipäevalt ja seal olid erinevad suupisted laua peal. Mul tekkis selline piinlik hetk, et ma pidin küsima, mis seal sees on või kas see on vegan," lausus ta.

Samuti pidi ta loobuma veebruaris kile asemel pakendamiseks kasutusele võetud mesilasvahariidest, sest see pole vegan. Meelehärmi tegi eeskätt vegantoidu väike valik, veider maitse ja tarbetu ülepakendamine. Samuti kahtlus, kas kõik vajalikud toitained kätte saab. Koera ta mõistagi vegandieedist säästis, sest Küü on karnivoor.

Märtsi kokkuvõte: kui heitgaase kulunuks tavatoidu tootmiseks 1,5 korda rohkem, siis vett ligi 10 ja maad suisa 25 korda vegantoidust rohkem. Ja see on kõigest ühe inimese ühe kuu toit. Arvamus, et vegantoit on tükk maad kallim, osutus müüdiks, sest hinnavahe oli vaid üks euro. Ja veel üks boonus: kuu ajaga kaotas ta vegandieedil olles kaks kilo. 

1. aprillist järgib Lään pakendivaba elu ja kardab, et nüüd võivad tekkida esimesed suured tõrked. Keerulisemateks hindab ta ka juunikuist nullkulukuud, septembris terendavat Eesti toidu kuud ja novembrikuist ökotoodete kuud, mis tõenäoliselt ebaõnnestuvad, sest süsteem neid ei toeta.

Lään ei suru oma elustiili teistele peale ja läheneb sellele isegi pigem teadlase uudishimulikult ja neutraalselt positsioonilt, et kui palju on võimalik keskkonnajalajälge mõistlikult lähenedes vähendada. Kuna aga tarbimist lõputult piirata ei saa, on ta tõmmanud enda jaoks piiri sinna, kust tuleb mängu tema ja Küü tervis.

"Ma tahan, et mul oleksid ausad vastused ja ja tulemused. Ma ei taha kõiki inimesi, kes ütlevad, et see on võimatu, maha laita, vaid ma tahan, vähemalt neile öelda, et see on järele proovitud, ma ise proovisin ja niimoodi on tegelikult võimalik. Või vastupidi, et jah, sul on täiesti õigus, see ei olegi võimalik, ma ei teagi, mida me nüüd inimkonnana nagu teeme," selgitas ta.

Esimestest kuudest on Lään suure osa uusi harjumusi püsivalt kaasa võtnud, vaid veganiks ta jääda ei plaani. Soov keskkonnateadlikku eluviisi edendada on aga nii kange, et nüüd on noormehe unistus minna Tallinna Ülikooli integreeritud loodusteaduseid õppima. Sellekski on pikad bussisõidud head – jõuab eksamiteks õppida.