Puudega inimeste üle nalja viskamine on üldiselt tabu, kuid see ei kehti kindlasti 29-aastase Janar Petersoni jaoks. Teismelisena õnnetuse tõttu ratastooli sattunud mees nimetab end mitte püstijala- vaid ratastoolikoomikuks ning ammutab ohtralt materjali just enda olukorrast.

Tarvastust pärit, aga Türi lähedal Säreveres üles kasvanud Janar Petersoni elu võttis ootamatu kursi 2011. aasta 9. juulil, kui noormees oli 14-aastane. 

"Halb juhus, ütleks niimoodi. Sama koht, kus muidu ujumas olen käinud, seal oli üks rauast asi vees ja hüppasin sinna vastu. Toibusin, ujuda ei saa. Sõber aitas välja. Ei olnud üllatus, et mis nüüd sai – arusaadav, et kaelatrauma. Oligi C4-C5 seljaajukahjustus, mis tähendab, et kuskilt rinnust saadik on kogu süsteem häiritud," rääkis ta "Pealtnägijas".

Kui algul oli isegi lootus, et Peterson hakkab kõndima ning meedikute ja füsioterapeutide abil tulid ka esimesed väikesed edusammud, siis tänaseks on ta enda sõnul leppinud, et veedab ülejäänud elu ratastoolis.

"Enamus asju ei saa teha – süüa teha, vett keeta, pikali [minna], riietuda, pesemas käia. Kõikide asjade jaoks on vaja abiline planeerida, kes aitab nende asjadega. Päris palju ongi lihtsalt planeerimist," tõdes ta.   

Vaatamata liikumispuudele elab ta igati aktiivset noore inimese elu. Omandas aastaid tagasi tarkvaraarendaja elukutse, võttis kõrvale erialakoolitusi ja töötas aastaid ühes Tallinna IT-ettevõttes, kuni leidis oma tõelise kutsumuse –püstijalakomöödia.

"Stand-up sai Eestis mingi aeg ikkagi väga-väga populaarseks. Ja siis ma käisin ka vaatamas ja mõtlesin, et ma tahaks ka tegelikult nii äge tüüp olla," lausus Peterson.

"Ta lihtsalt ilmus mingi hetk. Ja ta käis reaalselt igat piletiga üritust vaatamas, kuhu tal oli võimalik ligi pääseda. Lõpuks sai julguse kokku ja hakkas ise ka proovima," meenutas koomik ja sõber Daniel Veinbergs.

Peterson tõdes, et esimest korda laval käimine oli väga hirmus. "No ikka korralik paanikahoog. Väljas oli vist mingisugune 27 kraadi, väga palav. Väikses ruumis palju inimesi ja siis sa mõtledki, et kas mul on paanikahoog või mul ongi palav," kirjeldas ta. "Läks enam-vähem. Nii sai minu stand-up'i tee alguse."

2024. aasta suvel jättis Peterson arvutitöö sinnapaika ja keskendub sealtpeale ainult täiskohaga ainult huumorile. Ta kirjutab nalju ja lihvib neid esinemistel, on tihe külaline vaba mikrofoni šõudel ja oodatud soojendusesineja Eesti parimate koomikute tuuridel. Kuid on üks probleem, mis pahatihti piirab ja mõnikord isegi välistab paljud Eesti esinemispaigad – ratastool.

"Me ausalt varem isegi ei mõelnud, et Janar ei saa päris paljudel open mic'idel isegi harjutamas käia. See tekkis alles siis, kui meil ongi nüüd ratastooliga koomik: kuidas ta tuleb meil sinna kuhugi keldribaari?" tõdes koomik ja sõber Roger Andre.  

Näiteks mullu detsembris, kui Peterson esines Daniel Veinbergsi soojendajana Tartus Genialistide klubis, oli tema teisele korrusele vinnamiseks vaja korraga vähemalt nelja meest, spetsiaalseid relsse ja koormarihmu. 

"Kahjuks koomikud on sellised, et nad on väga naljakad, aga neil see loogiline mõtlemine jätab ka vahel soovida. Siis sa pead ikka ütlema, et vaata, need kaldteed on nii koos, ma sõidan mõlema rattaga mööda," lausus Peterson.

Omamoodi ligipääsetavuse probleemi püüab Peterson lahendada ka oma uue projektiga, mis kannab pealkirja "Ligipääsetav stand-up-tuur". Ta kutsus kokku algajad koomikud, kellega külastatakse kokku 50 paika üle Eesti, alates Kambjast ja Kärdlast kuni Laekvere ja Lihulani. Läinud aasta augustis alanud ja veel aprilli lõpuni kestva ringreisi eesmärk on pakkuda tasuta kultuurielamusi just sellistes piirkondades, kuhu tipptegijad enamasti ei satu.  

"Me oleme stand up'i misjonärid, ma tahaks öelda. Mul on üks kodukoht Mustla, kust ma olen pärit. Seal öeldi, et meil ei ole aastaid käinud nii palju rahvast siin saalis ja seda rahvast me ei ole siin näinud. Me teame, et nad elavad siin asulas, me oleme neid poes näinud, aga nad ei tule mingisugusele diskole või teatrietendustele. See on jällegi nagu hoopis teine rahvas, kelle me toome saali," rääkis koomik.

Tuuri 35. päev teeb "Pealtnägija" kaasa gastrolli Kiisale. Tuuri mänedžer ja peaesineja stardib kodust kolm tundi enne etenduse algust. Juba siin saab selgeks, milline logistiline väljakutse esinemispaika jõudmine võib olla. 

"Kui sul on üks Saaremaal, siis kujutagi ette, et käid Saaremaal ära ja istud kogu selle aja. See on väga väsitav, kui sa üldse ei liiguta," tõdes ta.

Pool tundi enne etenduse algust kontrollib ta üle lavatehnika, käib kaaslastega üle õhtu detailid ning sätib pihku spetsiaalselt tema jaoks 3D-prinditud mikrofonihoidja.

"Stand-up on selline žanr, kus sinu suurimad puudused või nõrkused muutuvad tugevusteks. Mis iganes sind eristab. Ehk siis kui sa oled ratastoolis, kui sa oled ülekaalus, kui sa oled mis iganes suleline-karvaline on, siis publik just samastub vigadega," märkis Veinbergs. "Janari puhul see ongi nagu super power, et ta võib laval öelda täiesti haigeid asju."

Peterson tõdes, et kuigi ta ei ole sellele süvitsi mõelnud, kas nali aitab tal iseendaga paremini toime tulla, usub ta, et nii võib olla küll.

"Mul ei olegi midagi muud teha kui naerda osad asjade peale. Osad ütlevad, et kurb on vaadata. Täiesti tõsi, ilmselt ongi kurb vaadata, aga meil ei olegi selle üle midagi teha. See kurbus ongi, mis ajab naerma ju," sõnas ta.

Tulevikuplaanidest rääkides sõnas Peterson, et tahab keskenduda igale järgmisele šõule.

"Vabalt võib juhtuda, et ma ei saa [enam] kunagi teha. Kõike võib juhtuda, võib-olla tervis ei luba enam šõusid teha. Selles suhtes ma saan väga hästi aru, et reisimine on väga väsitav ja ma ei ole kindel, kui kaua ma jõuan seda teha. Ma olen saanud selle vähese aja jooksul väga palju võimalusi, väga palju unistusi täide viia. Ma ei teagi, mida kõike mul on siin veel teha, kui lihtsalt nautida ja šõusid teha."