Jaagup Tuisk on kolmelapselise pere noorim laps. Oma lapsepõlvele tagasi vaadates rääkis muusik, et kuna tema õde ja vend on temast üle kümne aasta vanemad, võtsid vanemad pesamuna kasvatamist rahulikult.

"Esimese lapsega on need hirmud, tiinekad ja kõik läbi käidud. Mul oli igati rahulik selles mõttes, et vanemad võtsid tervislikult chill'ilt seda asja," meenutas ta.

Jaagupi ema Aili Tuisk õpetab internetis eesti keelt ja isa tegeleb ettevõtlusega. Kuigi ükski Jaagupi lähisugulane ei ole muusikaga professionaalselt tegelenud, on muusika teda juba maast madalast saatnud.

"Nii palju kui ma lapsepõlvest mäletan, oli papsil alati kitarr kaasas. Kõik üritused, peod, kus vähegi võimalust oli, siis papsil oli kitarr alati kaasas. Ta oli see seltskonnalõvi, kes pani kogu seltskonna laulma. See oli kindlasti üks minu katalüsaatoritest, kust ma muusikaarmastuse sain," rääkis ta.

Ema Aili lisas, et Jaagupi isapoolses suguvõsas on kõik hobi korras muusikaga seotud olnud. "Laulukooris lauljad, laulupidudel käijad ja Jaagupi vanaisa ema oli Kullamaa kiriku orelimängija. Vanaisa oli küla akordionimees. Küllap see sealt tuleb."

Isa esimene vastus oli alati "ei"

Kuni koolini möödus Aili lapsepõlv Lehmja külas. Tema sõnul kasvas ta lihtsas töölisperekonnas, kus vanemad käisid kolhoosis tööl.

"Mina olin viieaastane ja pidin jääma koju üheaastase vennaga. Hommikust õhtuni! Järelikult ei olnud mingit varianti. Oli küll vanaisa, aga hiljem olen kuulnud, et tal ei olnud lastega mingit tegemist: tema tegi metsas puid ja töötas põllul," lausus ta.

Kõik teised lapsed, kes külas elasid, olid poisid. "Nii et mina tegin ainult poiste mänge – turnisime mööda kivihunnikuid ja põldude peal, jooksime tagaajamist, luurekat ja kõike seda. Ühtegi muud tüdrukut ei olnud. Keegi ei kartnud, et lapsed ojja kukuvad või midagi juhtub. Kui läks veriseks, panime teelehe peale," meenutas ta.

Aili isa oli väga kange mees, kelle esimene vastus igale ideele oli ei. "Aga ema oli jälle väga kaval. Tegelikult ema juhtis kogu seda protsessi. Ema serveeris asju nii, et lõpuks kujunes välja, nagu isa oleks selle ettepaneku teinud," muigas ta.

Oma noorusajast mäletab Aili eredalt üht korda, kui isa talle ei ütles. Ta oli siis juba vähemalt 15-aastane ning tahtis Tallinnast välja kellegi talumajja sünnipäevale minna. Kuigi isa keelas selle kategooriliselt ära, läks ta ikkagi.

"Reede õhtul läksin ja pühapäeval tulin. Isa ikkagi tuli rihmaga ukse peale vastu. Siis olid sellised ajad. Ta oli lihtsalt nii endast väljas, aga ta oli ikkagi endast väljas armastusest. See lahenes kohe ära – andis püksirihmaga ühe siraka vastu jalgu ja nii oligi," meenutas ta.

"Ma tegelikult ei kahetsenud. Oli tore olemine ja midagi halba seal ei tehtud. Küllap seal mingit alkoholi oli, aga sellest ei pääse mitte keegi, kõik katsetavad. Sa ei saa, sa ju kuulud mingisse sõpruskonda ja kui kõik lähevad, kuidas sa ei lähe."

Jaagup tunnistas, et enda lapsepõlvest ta suuri keelamisi ei mäleta. "Seda ma täheldasin teistes perekondades palju rohkem, et täiesti mõttetuid asju keelati liiga kergekäeliselt. Aga võib-olla see ongi täpselt see dünaamika, et mina olin kolmas laps ja oligi chill, midagi sellest ei juhtu ja teistes perekondades on esimene laps ja keelataksegi kõike," arutles ta.

Ema Aili sõnul usaldasid nad Jaagupit tema tegemistes. "Kui sa juba teismeline olid, oli kokku lepitud, et kui midagi juhtub seal, kus sa oled, siis ära karda seda, mis võib järgneda, vaid igal juhul helista ja me tuleme öösel lihtsalt järele ja aitame."

Noore sugulase traagiline surm pani kolmandale lapsele mõtlema

Jaagupi vanemad viis kokku kool – nad olid alates algklassidest klassikaaslased. Teineteist leidsid nad keskkooli viimase klassi alguses ning abiellusid, kui Aili oli ülikooli neljandal kursusel. "Esimene laps sündis alles peale abiellumist. Kõik oli nii nagu peab. Nii nagu sel ajal oli."

Jaagupi õde oli 13-aastane ja vend oli 12-aastane, kui pesamuna sündis. Otsus kolmas laps saada oli ajendatud suguvõsa tabanud traagilisest sündmusest.

"Üks noor sugulane sõitis oma pruudiga Pärnust Riiga. Sõitis rahulikult mööda teed ja keegi kihutas autoga mööda ning tagasi oma ritta sõites riivas ta tagumise osaga sugulase auto esiotsa. Ise sõitis edasi, aga selle sugulase auto tegi mitu ringi, pani põmaki vastu posti ja poiss sai surma. See oli minu mehele nii suur üleelamine ja siis me arutasime, et tema läks ära, äkki mõtleme selle peale, et meil võiks üks laps veel olla. Pärast selliseid mõtteid see lihtsalt juhtus."

Pesamunale nime leidmiseks korraldati kodus nimetalgud ning ka õde ja vend said sõna sekka öelda.

"Tiina ja Uku olid juba ees, niisugused vanad Eesti nimed, siis sa ei saa lapsele nimeks panna Michael või midagi sellist, olid ikkagi Joosep, Jaagup, Robert. Aga siis me ikkagi mõtlesime, et vaatame lapse pealt. Ma ei tea, isa väidab küll, et seal oli Jaagup Kreemi eeskuju mängus, aga mina sellest midagi ei mäleta," meenutas Aili.

Esimesed mälestused seostuvad muusikaga

Üks Jaagupi esimesi mälestusi on seotud muusikaga. Ta oli umbes kolmeaastane, kui isaga volbripeol sõpradele esines.

"Kui sõprusringkond hakkas kaasa plaksutama, olin alguses väga löödud, et mis toimub, aga siis võtsin publiku energia endasse ja laulmine läks veel toredamaks," meenutas Jaagup.

Oma esimese taskuraha teenis ta umbes viieaastaselt Rootsi kruiisil olles.

"Mul oli ilge tuhin sees, et tahaks karaoket laulma minna. Läksime papsiga vaatama, mis laulud valikus on. Enamik laule olid roppusi täis, aga ühe laulu leidsime, mida paps ka hästi teadis – "Kui on meri hülgehall". Käisime kiiresti nurga taga õppimas, paps õpetas kümne minutiga laulu selgeks ja saingi oma karaokedebüüdi ilusti tehtud. Pärast laulu tuli peomeeleolus rootsi härra ja pani mulle 25-kroonise pihku, et väga tublilt esinetud," muigas ta.

"Kui sa selle raha said kätte, hoidsid seda peos, me istusime pehmete istmete peal ja sa tulid meie selja taha – momentaalselt magasid. See oli lapsele nii suur pingutus, aga ta lausa värises sellest himust laulda! See vajadus esineda teiste ees on tal algusest peale," rääkis ema.

Esimeses klassis hakkas Jaagup klaverit, viiulit ja trompetit õppima, käis laulukooris, võistlustantsus ja jalgpallis. "Huviringe võtsin nii palju, kui graafikusse vähegi mahtus," naeris ta. "Meil oli tabel iga päeva kohta täis, et kuhu nüüd," ohkas ema.

Ühel hetkel ta sai aru, et kolmele pillile pole mõistlik keskenduda ja kõike ei jõua ka. "Sa ütlesid, et tead, ema, mina lavaauku tööle ei lähe. Ainult lava peale. Selle tõttu jäid need asjad, millega sai lava peale," muigas Aili.

Kiusamine pani kooli vahetama

Esimesed kuus aastat õppis Jaagup Laagri koolis. Esimesse klassi minnes oli Jaagup enda sõnul korralik pealehakkaja, kel oli null filtrit, kuid kõik muutus kui ta osales telesaates "Eesti talent", kus esitas Alexander Rybaki loo "Fairytale" eestikeelset versiooni.

"Nagu ikka, kui keegi saab rohkem tähelepanu, siis vanemate klasside õpilased hakkasid seal mingeid kommentaare tegema, hakkasid kiusama. See tõmbas paariks aastaks esinemistuhina suht maha. Õnneks mu enda klass oli superäge ja ma olin oma klassis ikkagi see plaanide-ideede liider. Aga kuidagi see kiusamine ikkagi tõmbas laval olemise tahtmist maha," nentis ta.

Pärast seda jätkas ta kooliteed Gustav Adolfi gümnaasiumis, kus tema sõnutsi soositi loomingulisust palju rohkem.

"Tegime koos kooliperega suuri projekte kuskil Alexela kontserdimajas, pluss direktor Hendrik Agur kaasas mind direktori bändi, mida ta aastate jooksul õpilastega eri vormides oli teinud. See kõik tõmbas minus selle esinemistahte tagasi," tõdes ta.

Vanemate lahkuminek on pannud endasse vaatama

Jaagupi vanemad läksid lahku, kui ta oli 12-aastane. "See oli kindlasti tollel hetkel ka ikkagi väga keeruline, mingil määral maailmapildi kokkuvarisemine ja selline tunne, et justkui kõik on normaalne, aga ei ole ka. Lapsena sa ei oska võib-olla kommunikeerida ka nii hästi, mida teha," lausus ta.

Ta nentis, et vanemate lahutus on teema, mis on hiljem ka tema enda suhteid mõjutanud.

"See on kindlasti olnud teema, millele ma olen pidanud hiljem otsa vaatama ja tegelema selle traumaga, mis sellest tekkis, et see ei kanduks minu enda suhetesse üle."

Kõige rohkem on haavadel aidanud paraneda aeg. Lisaks on sel teekonnal olnud oluline roll ka psühholoogil.

Aili lisas, et kuigi lahkuminek oli talle väga raske, võttis ta enda sees kohe vastu otsuse, et isa ei tohi laste juurest ära kaduda. "Paremat isa annab otsida. Nii et isa käis vaat et iga päev või üle päeva, kuna ta töötas meie kodu lähedal."