"Kõige lähemasse pereringi kuuluvad ema-isa, emapoolsed vanavanemad Lihulast ja mamma ehk vanavanaema, eelkõige temaga me õega üles kasvasime, Koolivaheajad veetsime maal Lihulas ja kui kooliperiood kätte jõudis, kolis Lihula vanavanaema Tallinnasse. Ja tema oli meie lapsehoidja, sest ema-isa olid väga hõivatud," meenutas Luule ja Kalju Komissarovi poeg Johannes Komissarov, kes töötab ligi 30 aastat sisejulgeoleku valdkonnas.

Johannese sõnul nägi ta lapsepõlves palju teatrielu sisemist poolt ja kuigi ta tegi lapsena ka teatrietendustes kaasa ning mõtles korra näitlejaks saamisele, siis tegelikult näitlejaelu teda ei köitnud.

Luule tütar Kaja on Rocca al Mare koolis õpetaja. "Teater talle väga meeldib, aga seda pole küll kunagi olnud, et ta tahaks näitlejaks saada," nentis Luule.

Lapsepõlvemälestused on enamasti seotud negatiivsete emotsioonidega

8. klassi lõpetades soovis Luule saada hambaarstiks. "Aga juhtus nii, et mu klassijuhataja, kes oli ka kirjandusõpetaja, pani mind luuletusi lugema ja kontserte teadustama, kuna mul oli väga kõva hääl, mulle see absoluutselt ei meeldinud. Mind huvitas muusika, meil oli bänd, ma laulsin bändis solisti," meenutas Luule.

Klassijuhataja oli ka see, kes ütles Luulele, et nüüd tuleb lavakunstikooli katsetele minna. "Ma ei teadnud sellest koolist mitte midagi. Õpetaja ütles, et Tartu Ülikooli sisseastumiseksamid on sügisel, aga lavakunstikooli eksamid juba kevadel, mine harjuta eksamiteks. Ja ma sain lavakunstikooli sisse," muheles Luule. "Teatritööst hakkasin midagi aru saama esimese kursuse lõpus."

"Kõik lapsepõlvemälestused on mul seotud negatiivsusega, sest ma olin paha laps. Tegin hästi palju lollusi. Ronisin puude otsas, kleiti mulle selga panna ei saanud, need olid kohe lõhki. Ükskord hilja õhtul läksin emaga pahanduse pärast riidu, olin öösärgis ja panin kodunt ajama, läksin alevi teise otsa mamma juurde," meenutas Luule.

Lasteaias pandi ta nurka. "Mida mina tegin? Näitasin kasvatajale tagumikku," muheles Luule. "Mind saadeti koju ja ema pidi jälle vastutama. Ei püsinud purgiski paigal, sihuke paha tüdruk olin. Minu vanematel oli minuga lapsepõlves ikka päris tegu, hiljem ma olin päris hea laps ja hoidsin oma vanemaid väga. Minu lapsed pole mulle mitte kunagi midagi sellist teinud."

"Minu põhiline kasvataja oli mamma, sest mu ema-isa olid väga noored, 19-aastased, kui ma sündisin. Isa viidi Siberisse, kui ma olin kaheaastane. Paps on minu kasuisa, aga ema ei abiellunud temaga kunagi. Ema vist mõtles surmatunnini, et isa tuleb kuskilt välja."

Kooli ajal vedas ta klassiõdedega kihla, et teeb silma noorele vene keele õpetajale, kes alles tuli nende kooli. "Tegin selle tembu ära ja sain selle eest suure hunniku hematogeeni. Õpetaja oli näost punane ja ei teadnud, mida teha või öelda," meenutas Luule.

"Ma väga hindan, et nad olid minuga ranged, sest võib-olla oleksin ma oma karakteri tõttu läinud muidu ei tea kuhu," on Luule oma emale, mammale ja papsile väga tänulik.

Suhteid meestega lõi kibekähku

Ema oli väga selle vastu, et ma näitlejaks lähen õppima. Ta ei tahtnud üldse, et ma ülikooli õppima lähen, tema tahtis, et ma jääksin maale ja ütles, et traktoristid teenivad nii hästi, saad hea elu peale. Mamma ütles mulle, et kallis laps, õpi," sõnas Luule.

"Täiskasvanuks sain siis, kui sündis mu esimene laps Kaja, olin siis 27-aastane. Ema ütles mulle, et kas sul on midagi viga, et sa lapsi ei saa, mul oli raskusi selle asjaga," tõdes Luule.

Enne Kaja sündi oli Luule seitse aastat abielus. "Ta oli mu õpetaja. 11. klassi uuel aastal tutvusime. Ma olin siis 19-aastane, lõpetasin kooli ära ja tema tuli ka Lihulast kohe Tallinnasse," meenutas Luule oma esimest abikaasat, lisades, et tal on kirju elu. 

"See oli see üks protsent, kui inimesed omavahel ei sobi, lihtsalt me ei klappinud omavahel," meenutas Luule aega, mil ta väga soovis emaks saada, aga kahjuks see ei õnnestunud.

Kaja oli pooleteiseaastane, kui Luule läks Jaltasse mängufilmi "Metskapten" tegema. "Mamma ja ema hoidsid last. Igatsus oli muidugi väga suur."

Luule sõnul on tema suhted meestega kõik kibekähku käinud. "Teine abielu oli mul Paljasmaaga. "Metskapteni" ajal läks Kalju Komissarov hulluks, mina ei tahtnud sugugi temaga abielu, aga ta võttis Kaja nii kangesti enda omaks ja Kaja ka. Oligi abielu Paljasmaaga läbi. Kaljul oli nii kindel soov, et ma pean tema naiseks saama, mis mul üle jäi," nentis Luule, kes elas Kaljuga 35 aastat.

Oma suhetes ei kahetse mitte midagi

"Ma sain tundlikel teemadel paremini rääkida isaga. Tundsin, et isa oskab neid jamasid paremini emale serveerida. Ema on üsna emotsionaalne inimene ja pisar on kerge tulema. Luule on terve elu olnud kanaema. Saan sel aastal 50-aastaseks, aga iga nädal pean vastama ema küsimustele, kas mul on soojad riided seljas, kas mu on kõht täis ja piisavalt raha," muheles Johannes. "See on väga armas ja teinekord ka väga tüütu."

Johannes meenutas aega, mil isa läks pere juurest ära. "Minu jaoks oli see raske. Ma enda sees tükk aega marineerisin seda teemat. Isaga suhtlesin seepärast mingil perioodil üsna vähe, sest minu jaoks need argumendid, mida ta tol hetkel väljendas, ei olnud väga asjakohased, aga pooli ma ei valinud, suhtlesime isaga kuni tema surmani," nentis Johannes. "Püüad mõista ja andestada. Andeksandmine on ka kunst, mida peab oskama ja soovima."

"Minul on üks ütlemine, mida mina ei unusta. Käsi on andmiseks, meel ja mõistus on järeleandmiseks ja süda on andeks andmiseks. Neid kolme asja ma püüan jälgida elus," tõdes Luule.

Luule sõnul oleks Kalju võinud talle oma suhtest teise naisega otse rääkida. "Et ta seda varjas, teised kolleegid kõik aimasid seda, see oli solvav. Üle sain sellest tänu emale," tõdes Luule. "Oma toonast käitumist ta vabandada ei püüdnud."

Uuest suhtest sündis Kaljul kaks tütart. "Mina aeg-ajalt suhtlen nendega, aga meil on meeletult suur vanusevahe," tõi Johannes välja.

Luule ei kahetse oma elus muud kui seda, et ta ei õppinud võõrkeeli. "Oma abieludes ei kahetse ma mitte midagi."