"Ema on väga tagasihoidlik ja ei taha meediapilti tulla, me austame seda," ütles Oliver Mazurtšak ehk Ollie. "Ma sain oma edevuse emalt, samas isa on ka väga edev. Mõlemad on tagasihoidlikud ja introvertsed, ma olen ka. Ma väga palju ei näita välja, mis mul peas toimub."

Oliveri ja Melissa ema nimi on Airi ja ta on tantsija. Oliveri vanem õde Melissa on kogu elu tegelenud sulgpalliga, nüüd huvitab teda aina rohkem muusika.

Oliveri ja Melissa isa Jüri Mazurtšak on elupõline muusik, pikki aastaid ansamblis 2 Quick Start trummi mänginud.

Jüri on pärit kuuelapselisest perekonnast. "Kõik lapsed sündisid kümne aasta jooksul, mina olin laps number neli, väga heas positsioonis. Ema oli koduperenaine, kes hoolitses laste ja koduse elu eest. Ema kirjutas ka luuletusi, see oli tema teine väljund. Ema ja isa said tuttavaks kirikuliinis. Vanemaid poegi tööle panna ei õnnestunud, aga mina ja noorem vend pidime kõiki töid tegema, me olime natuke kuulekamad," meenutas Jüri.

Sai kõige rohkem peksta, sest hakkas kõige hiljem nutma

Kui töö oli tehtud, oli hästi, kui mitte, siis läks kehvasti. "Vits tantsis meil turjal. Mina sain kõige rohkem peksa, sest ma hakkasin kõige hiljem nutma. Minu vanem vend rääkis, et ma lausa tegin trenni, et peaks ihunuhtlusele kauem vastu. Lasin vendadel ennast peksta, et harjutada. Tagantjärgi võin öelda, et kõik, mis oli pärivoolu, tähendas minu jaoks vastukarva," sõnas Jüri. "Ema oli mõistev ja toetav, aga isa metoodikale ta kunagi vastu ei töötanud. Ta sai aru, et nii on õige ja nii peab."

Kui Jüri taheti muusikakeskkoolist välja visata, siis selle uudise peale sai ta isa käest harjavarrega, mis läks lüües katki. "Ema tegi mulle kompressi ja see oli ainus kord, kui ema ütles isale, et kas nii kõvasti oli vaja lüüa," meenutas Jüri.

Muusikakoolis õppis Jüri seitse aastat viiulit, aga see ei meeldinud talle üldse. Jüri isa unistus oli oma pere lastest moodustada kirikusse gospelkoor, aga ainsana sai muusikakooli sisse Jüri, kes vanemate suureks meelehärmiks viiulimängust loobus ja kooli pooleli jättis.

Lõpuks said neist siiski gospelmuusika maaletoojad Eestis ja ka Nõukogude Liidus, kuid teekond selleni kulges väga keeruliselt.

Kuulsuse tipus olevast trummarist sai üleöö kõigi tõugata ja lükata Usu-Juss

Trummid hakkasid Jüri huvitama siis, kui vanem vend tõi koju igasuguseid plaate. Õppeedukus oli Jüril koolis kehv ja 9. klassis vahetas ta kooli. Uues koolis sattus ta ka kohe koolibändi. "Olin kohe üle kooli poiss. Nääripeol mängisin trumme, olin oma kuulsuse tipul ja koolivaheajal otsustasin, et nüüd ma lähen kirikusse. Pärast vaheaega koolis ütlesin, et ma olen nüüd usklik. See oli aga kaakide kool ja mind hakati Usu-Jussiks sõimama. Olin kõikide tõugata ja lükata," meenutas Jüri. "See oli väga karm, aga teisalt oli kirik siis toona mu turvatsoon."

Kirikusse minek oli pidev vanemate surve ja usku pööramine oli alati olemas, vanematele polnud suuremat õnne, kui et lapsed järgiksid vanemate teed. "Aga see oli minu jaoks lühikursus, sest üsna pea ma taipasin, et jutt, mida seal räägitakse, ei vasta päris tõele. Kirikus olin ma ka pahanduse kalju ja komistuskivi paljude inimeste jaoks. Esimene asi, mis hakkas kraapima, oli see, et kiriku kohalik doktriin nägi ette, et kõik ülejäänud inimesed on patused ja äraeksinud ning ainult meie, baptistid, oleme need õiged. Minul tekkis sellega vastasseis, et kuidas saab nii olla," selgitas Jüri, miks ta ilmaliku elu poole tagasi pöördus.

12-aastasena toimunud vastik seik muutis tema elu

"Ma ei olnud ka mingi tore poiss, ropendasin palju, keskmine sõrm tõusis väga kergelt. Olin ikka jobu," meenutas Oliver. "Iseloomult olen ma uskumatult ettevaatlik inimene."

Kuna Oliveril olid vanemad sõbrad, kes pruukisid alkoholi, hakkas ta 12-aastaselt alkoholi pruukima. "Ja regulaarselt. Mäletan üht korda, kus me jõime palju alkoholi, tulin koju ja ma oksendasin oma voodisse, padja kõrvale ja jäin sinna sisse magama," meenutas Oliver pöördelist sündmust oma elus, mil populaarsest ja ägedast koolipoisist sai introvert.

"See oli uskumatult vajalik õppetund, sest pärast seda ma jätsin joomise maha. Kui minu klassivennad ja -õed hakkasid pidudel käima, siis mina ei olnud enam huvitatud, enne seda ma olin väga populaarne ja äge vend. Pärast seda olin aga väga endasse tõmbunud. Ma ei käinud koolis vahetundide aja isegi söömas. Kui tund lõppes, läksin kohe järgmisse klassi ja istusin seal. Mul oli nii suur sotsiaalne ärevus," meenutas Oliver, kes tõmbus väga endasse just sel perioodil, kui ta avastas enda jaoks kitarri.

Valusate õppetundide väärtus selgub aastaid hiljem

Et mitte selle vooluga taas kaasa minna, kus kõik joovad ja panevad pidu, keskendus Oliver kitarri mängimisele. "Mingid asjad juhtuvad põhjusega, aga sa näed neid põhjuseid alles kümme-viisteist aastat hiljem," sõnas Oliver, kes on terve elu end tajunud saakloomana, kes on pidanud õppima iseennast kaitsma kurja eest.

Oliveri sõnul on olnud palju olukordi, kus keegi ütleb midagi ja ta tõmbub kookonisse. "Ma mõtlen sellele väga palju ja see painab aastaid just sellepärast, et ma tunnen, et ma justkui reetsin iseennast, ma oleksin võinud tol hetkel enda eest seista. Nüüd on selliseid olukordi aina vähem," tõdes Oliver.

Nooruses oli Oliver väga ambitsioonikas inimene, kelle sihiks oli maailmakuulsus, maja Malibus ja sportautod. "Puudu jäi tahtejõust. Alles viimaste aastatega olen nüüd hakanud mõistma, et see pole see, mida ma tahan, sest sellega kaasnevad teatud ohverdused. Ja see ülesronimine sinna tippu toimuks teiste inimeste najal, ja mina keeldun olema see inimene, kes seda teeb," selgitas Oliver, kelle eesmärk praegu on keskenduda enda muusikale.

Koolis õppida ei olnud Oliveril mitte mingisugust huvi. "Minu käitumisviis noorena oli täiesti teistega mittearvestamine," nentis Oliver.

"Mul on tohutult hea meel selle vabaduse üle, mis meile anti, et avastada iseennast. Meile ei surutud midagi peale," on Melissa oma vanematele väga tänulik.

"Kui on vaja õppetundi, siis see õppetund tuleb varem või hiljem," võttis Oliver oma elukogemuse kokku. "Need õppetunnid, mis on väga valusad, nende väärtust näed alles hiljem," nentis Oliver.