"Muusikaõpetaja amet on väga raske, kõik see laulupeo kadalipp. Mõnda aega olin Tartu muusikaõpetajate ainesektsiooni juht ja vihastasin laulupeo korraldajad sellega välja, et ma nõudsin, et oleks eakohane ja võimetekohane repertuaar, sest inimese füsioloogia ei võimalda laulda paremini kui tema hääl kannab," ütles Kristjan Lüüsi ema Anu-Mai Lillo, kes on tegutsenud nii muusika-, arvuti- kui ka puutööõpetajana.

Anu-Mai käis tisleritöö kursustel, sest puutöö talle väga meeldib. "Mu isal olid kuldsed käed, kellele maksti palka alkoholiga," nentis ta. "See ei saa geneetiline olla, sest ükski mu vendadest ega mina ei joo alkoholi, võib-olla oli isal ka mõni ärevushäire, mida ta alkoholiga eemale peletas. Ema-isa kooselu muutus võimatuks ja nad läksid lahku, aga ma andsin oma isale andeks."

Kristjan on kogu oma elu kasvanud ema ja vanaemaga.

Anu-Mai meenutas, et koolis oli ta pigem halbade laste nimekirjas, õpetajad ütlesid, et ta ei püsi pudeliski paigal, kuigi ta enda sõnul käis mööda seinaääri. "Iniseva õpetaja pärast ma ühel hetkel enam muusikakooli ei läinud, käisin viiulikastiga maletrennis. Olin koolis väga vaimukas ja sellepärast matemaatikatunnis põhiliselt ukse taga, päevik oli mul kogu aeg märkustest punane, ema allkirjad viskasin ise päevikusse alla. Kui ema tahtis mu päevikut näha, ostsin kaubamajast uue päeviku ja terve päev kirjutasin kempsus päevikut ümber," meenutas Anu-Mai. "Kui Kristjan käitus neljandas-viiendas klassis nagu hull, siis ma ei julgenud koolis öelda, et poiss on täiega emasse."

Oma vaimukuse ja kohati süsimusta huumorisoone on Kristjan pärinud oma emalt.

Ema ja isa vanusevahe on 35 aastat

Kristjani isa on tuntud koorijuht August Lüüs ehk Kusti. "Palju ma oma isaga kokku ei puutunud. Isa käis meil külas ja mina käisin isal külas. Kui ma teadlikumaks sain, oli isa juba piisavalt vana, hakkas vaikselt hääbuma, isal oli Alzheimeri tõbi ja ka tema isal oli Alzheimer," tõdes Kristjan.

Isa poolt on Kristjanil mitu vanemat poolõde, kellega ta suhtleb. Kristjani emal ja isal on vanusevahet 35 aastat. "Ma arvan, et see on mul lapsepõlve trauma, kuna ma kasvasin ilma isata. Mul oli turvatunde vajadus, mulle üldse meeldivad vanemad mehed," meenutas Anu-Mai. "Tema sai 70, mina olin 35 kui lahku läksime, nagunii oli meil külalisabielu, minu jaoks ei olnud see midagi traagilist, aga Kusti jaoks oli, ma olin tema viimane armastus. Ma ei kahetse oma elus mitte midagi, mul on olnud õnnelik elu."

"Ma olen ka tundnud, et ma kiindun meestesse kui isafiguuri, mitte romantiliselt, ma olen ikkagi heteromees. Tahad või tahad, lapsepõlvest tulevad siiski mingid asjad kaasa," nentis Kristjan. "Südamlikke isajutte ma oma isaga ei rääkinud."

Anu-Mai, kellel oli tol ajal lühikesed juuksed, meenutas, et üks Kristjani klassivend pidas teda Kristjani isaks. "Ta vist ei saanud lõpuni aru, et ma olen Kristjani ema. Mind pole vahel ka naiste WC-sse lubatud, on meheks peetud," muheles Anu-Mai.

Kristjani sõnul oli ta koolis elav poiss ja paras lõuapoolik. "Mind hakati koolis õhtujuhiks panema ja sestsaadik hakkasin õpetajatega paremini läbi saama. Esinemisvajadus mul ikkagi oli. Hiljem sain aru, et mul oli tubli poisi sündroom, isegi teatrikoolis öeldi mulle, et ära ole tubli poiss, ära ürita korralikult teha, vaid ole rohkem sina ise. Olen üritanud sellest lahti saada," tõdes Kristjan.

Rääkis liiga avalikult oma isiklikust elust

"Ma olin omal ajal see naiivne näitleja, kes enda eraelust avalikult rääkis, sest oma isiklikus elus meeldib mulle olla ilma igasuguste kaitsemüürideta. Meile öeldi teatrikoolis, et ole kogu aeg pildis, küsiti kogu aeg intervjuusid ja mina rääkisingi, aga kui elu muutub ja igasuguseid asju juhtub, siis on see, et mingeid asju oled avalikult juba rääkinud ja inimesed vaatavad, et aga sa rääkisid siis ju niipidi ja nüüd teistpidi, ma sain aru, et inimestel pole vaja üldse teada, milline minu elu on. Enam ma intervjuudes oma saladusi välja ei räägi," muheles Kristjan.

Anu-Mai tõi välja, et ka õpetajad on kogu aeg rünnaku all. "Minu põhikild on see, et kui kell heliseb tundi, siis ma lähen võõrad lapsi peksma. Kunagi 20 aastat tagasi kogu aeg räägiti sellest, et õpetajad peksavad lapsi ja nüüd on see kild. Ma tundsin ka ennast ohustatuna, ma lähen heas usus tundi, lapsed on võtnud eesmärgiks filmida. provotseerivad, mõni õpetaja läheb seepeale endast välja, tegelikult lapsed ründasid õpetajat. Ma õpetajana mängin ka rolli, ei võta endale seda enam hinge, ei lähe enam põlema," selgitas Anu-Mai.

Teatrikoolis elas üle murdelise ja hella hetke

Kristjanil oli kindel soov näitlejaks saada. "Lavakasse ma ei sisse ei saanud, läksin Viljandisse ja sinna sain sisse," sõnas Kristjan, kes tänu kursuse juhendaja Kalju Komissarovi ütlusele, et terve kursus on väga ühtne, sündis projektiteater Must Kast.

Kristjan meenutas üht hella hetke Viljandi kultuuriakadeemias õppides, kus ta ise tundis, et ei edene õpingutes nii hästi kui tahaks ja ka Komissarov rääkis tunnis mõistujutu, et õpetad kutsikat ühe korra, õpetad kaks korda, aga kui ta seda trikki ikkagi ei tee, jätad ta lõpuks omaette.

"Kõik said aru, et Kalju rääkis minust. Ma läksin koju, esimese asjana nutsin, et ma olen nii mõttetu mees, raseerisin endal juuksed ära, ja siis otsustasin, et ma hakkan tegema neid asju, mida ma ei suuda, raamatuid lugema, trenni tegema. See oli hetk, kui ma sain aru, et minuga oldi justkui alla antud, aga kuna Kalju oli minu jaoks autoriteet, oli see minu jaoks mõnes mõttes nagu südame murdumine. Ma sain sellest hiljem üle, aga selleks kulus aastaid," meenutas Kristjan. "Me ei läinud tülli, aga mu hinges oli teadmine, et Kalju näeb mind nii. Pigem olin vihane iseenda peale."

Teda toetas tolleaegne elukaaslane ja ka terve kultuuriakadeemia kursus.

Distantsilt vaadates saab aru enda tehtud vigadest

"Armastus on kõige tähtsam, lapsed peavad tundma vanemate tuge, sa ei pea kogu aeg laste suhtes nii kriitiline olema," tõdes Anu-Mai.

"Maris oli 20-aastane, mina 25-aastane, kui me abiellusime. See oli absoluutselt õigel ajal ja õiges kohas, niimoodi me tundsimegi. Sealt edasi kasvasime lahku, saime aru, et oleme noored inimesed, miks me peame kompromisselu elama, saame elada ju täpselt nii nagu elame mujal," selgitas Kristjan, miks nende abielu ei kestnud. "Alles nüüd distantsilt vaadates saan ma aru, kui räägime abielust, mis olid minu kitsaskohad, kuidas mina panin partneri sellisesse olukorda, et tal ei olnud teist võimalust minuga käituda või olla, kuidas see suhe üht- või teistpidi võis minna, just enda mõistmine, tegelikult oled ikkagi ise see, kelle peale reageerivad asjad," nentis Kristjan.

Kristjani sõnul tunneb ta kogu aeg, et tema taga on kogu elu olnud tohutu armastus. "Ma olen aru saanud, et vahet pole, mis olud ümberringi on, oled sa üksikema, oled sa õpetaja palga ja poole koormusega, kuidas elu on, nende kaartidega me mängime. Minu ema käib alati mind teatris vaatamas, alati huvitub minu tegemistest, ma olen hiljem aru saanud, et kõigil ei olegi seda," on Kristjan emale väga tänulik.