Alates 1950. aastatest kadusid lagritsad kõikjalt Ida- ja Põhja-Euroopast. Eesti looduses nähti lagritsat viimati 1986. Kuigi taasasustamisest räägiti juba 90-ndatel, siis tegudeni jõudmine võttis omajagu aega. Idee elluviijaks oli endine Tallinna loomaaia direktor Tiit Maran.

"Eelmisel aastal pöördus loomaaed Tartu ülikooli poole mõttega, et kui loomaaias on lagritsate pidamine käppa saadud ja on nad kenasti paljunema saadud, siis kas ülikoolis leiduks selliseid hulle inimesi, kes tahaksid omast vabast ajast käivitada sellist suurejoonelist projekti. Oli neid hulle inimesi," naeris lagritsate taasasustamise eestvedaja Veske.

Veske tõdes, et tänapäeval tekitab loomade nimi juba veidi segadust, sest alati tuleb täpsustada, et juttu on loomast mitte maiustusest. "Aga teisest küljest toob see võib-olla inimesi teema juurde ja paneb kõrvu teritama, et mis lagritsad nüüd Pakri saartele elama lähevad. Esiteks on nad lihtsalt väga nunnud. Lihtsalt on! Karvane, magab keras teiste lagritsate kaisus," tõdes Veske.

"Võib-olla on siin ka selline võimas lugu tagasitulekust või vigade parandamisest, millegi näiliselt pöördumatu ümber pööramisest. Väga suure kaotuse korvamisest," lisas Veske, kelle sõnul on näiteks Hollandis käimas edukas lagritsate taasasustamise programm. "Oleme Hollandi kolleegidel külas käinud ja meie lagritsad loomaaias pärinevadki Hollandist," sõnas ta.

Lagritsad elavad hetkel loomaaias liigikaitsekeskuses, mis inimestele avatud pole. Samas toimub ka naaritsate paljundamine. "Naaritsad on üks edulugu nii loomaaia kui Eesti jaoks. Naaritsaid on asustatud Hiiumaale ja Saaremaale, täitsa toimetavad seal," rääkis Tallinna loomaia direktor Kaup Heinma.

Naaritsate edulugu lubab lootusrikkas olla ka öise eluviisiga lagritsate suhtes, keda elab salajases elupaigas hetkel 35 tükki. "Talve alguses oli tegelikult 41 ehk siis kuuest loomast jäime talve jooksul ilma. Aga see kadu ei ole pikka ja külma talve arvestades isegi liiga suur. Nad said päris hästi hakkama. Esimesel talvel olime nende pärast natukene mures. Jälgisime neid väga pingsalt. Meil olid kaamerad aedikutes, vaatasime kui tihti nad üles ärkavad, kaalusime neid regulaarselt," selgitas Tallinna Loomaaia liigikaitse spetsialist Kristel Nemvalts.

Nüüd valmivadki Tallinna loomaaias hoogsasti majakesed, kuhu kolivad varsti sisse lagritsad, keda pannakse valmis Eesti loodusesse taasasustamiseks. "Väga oluline on, et maja sees oleks piisavalt paks kiht pinnast, sest lagritsad tahavad talveune ajaks kaevuda maa sisse. Majja viime ka lagritsatele mööblit ehk siis oksad, mida mööda nad saavad ronida ja spetsiaalselt unilastele mõeldud pesakastid, kus nad päevaund saavad magada ja lagritsapojad ilmale tuua," rääkis projektijuht Veske.

Praegu on lagritsapuure loomaaias liiga vähe ning need peavad olema kõrgemad, et lagritsatel oleks ruumi ronida. "Kui me tahame loomi paljundada, siis igasse aedikusse saame panna ainult ühe paari," lisas Nemvalts.

Varsti hakataksegi mikrokiipidega varustatud loomi loodusesse viima. "Ideaalses maailmas teeksime seda vaid ühe korra ja juba olekski neil seal kõik väga hästi ning elavad õnnelikult elu lõpuni. Tegelikult see üldiselt nii ei käi. Taasasustamised on väga pikaajalised. Loomi tuleb viia korduvalt, aastast aastasse. Iga aasta õpime ise juurde, kuidas seda paremini teha, kuidas loomi paremini toetada. Samal ajal õpivad loomad ise paremini toime tulema," rääkis Veske.

Praegu loomaaias elavate lagritsate esimeseks elupaigaks on valitud Pakri saared. Päris täpselt ei ole teada, miks lagritsad Eesti loodusest välja surid. "Me ei tea, mida ta siin Eestis sõi, kui suur oli tema koduterritoorium, kus ta talvitus. Teda ei uuritud enne, kui ta oli juba kadunud. Me "loodame", et põhjus võis olla seotud nõukaaegsete pestitsiididega. Lagrits kui putukatoiduline loom sõi mürgitatud putukaid ja tema rasvkoes, mida ta talveajal kasutab, vabanes mürkaineid ja seeläbi arvukus korralikult kahanes," sõnas Veske.

Loomaaias tehti hiljuti lagritsate kohta aga väga põnev avastus. Nimelt helendavad väikesed unilased UV-lambi all. "Põhjust me ei tea. Oletusi on mitmeid. Seda tekitavad porfüriinid nende karvades ja need lagunevad päikesevalguse käes," rääkis Nemvalts. "Ei ole selge, kas see on üldse kasulik omadus. See võib olla mingisuguse ainevahetuse produkt," lisas Veske.