Tuleval aastal 80. juubelit tähistav ameerika filmimaestro Woody Allen on sõnanud, et ta ei taha surematust saavutada mitte oma töö, vaid surematusega.

Noorena sai Allenist lootustandev lavakoomik ja sketšide kirjutaja. Alates 1965. aastast, kui koolis kinoharidust mitte kunagi õppinud Allen kirjutas käsikirja komöödiafilmile "Mis uut, kiisuke?", on see kõige kuulsam new yorklasest neurootik ja kaasaja võõrandumise võrdkuju teinud aga praktiliselt igal aastal ühe täispika filmi, millest kolme eest - "Annie Hall", "Hannah ja tema õed" ning "Kesköö Pariisis" - on ta pälvinud ka parima režissööri Oscari. Tema üle 50 filmi on aga saanud erinevaid auhindu rohkem kui keegi teine maailma kinokunsti ajaloos.

Dokumentalisti Robert B. Weide kaheosaline film kinnitab arusaama: Woody Allen ei ole normaalne mees, ta on suure kiiksuga ja ebanormaalselt unikaalne. Põnevate arhiivikaadrite ning filmimehe lähedaste ja kolleegidega tehtud intervjuude kaudu jõuab vaataja lähemale inimesele, kes vihub tööd teha nagu hull, ent kellele meedia pole pärast mehe kunagise elukaaslase Mia Farrow’ ja tolle kasulapsega seotud seksiskandaali just üleliia armuline olnud.

Ometigi klõbistab vanameister endiselt iga päev uusi tekste sama saksa tüüpi kirjutusmasinaga, mille ta endale 60 aastat tagasi ostis ja väidab tõsiselt, et oleks meelsamini sündinud kellegi teisena.