„Huumor ei ole kuhugi kadunud, kui vaadata iga päev, mis meedias ja poliitikas toimub,” ironiseeris Oja. „Saame läbi sellise tüki inimesi natuke mõtlema panna, et äkki saame ennast muuta.”

„Selles etenduses käivad lavalt läbi tegelased, keda eesti inimene elus kohtab ja kellesse suhtub pugejalikult, tagaselja aga arvab seda, mida arvab,” lisas Võrno. „Näitame laval seda, mida inimesed neist tegelastest tegelikult arvavad.”

Teatavasti on ka Võrno ise poliithuumori valdkonnas kätt proovinud. „Kümne aasta jooksul ei ole midagi muutunud,” leidis Võrno. „Räägin sinisilmsest pürgimisest poliitilisele parnassile. Sinna trügivad inimesed, kes lubavad tänava korda teha. Nad kasutavad ära munitsipaalmuresid. Sellise meetodiga seadusloome tasandile jõudmine näitab, et neil inimestel ei ole enesekriitikat.

Mina sain aru, et mul ei ole seda võimalust, haridust ega kogemust. Tean, et kui riigikogu liige tuleb hommikul tööle, ootab teda laua peal virn pabereid. Õhtul küsib mõni tuttav, et mida te seal üldse teete. Kuidas ma räägin talle, et lugesin päev läbi mingi väetise seaduse muutmise seaduse eelnõud. Lõpuks ei viitsigi enam inimestega rääkida. Siis inimesed imestavad, miks riigikogulased on ülbed.”

Pärast riigikogujakarjääri oli Võrno kaitseväe tegevteenistuses. „Leping sai läbi,” selgitas ta oma lahkumist. „Ma ei ole karjerist, sain aru, et minu tee seal on püsti ees. Töötasin esimesest viimase päevani täpselt sama koha peal. Olen nende aastate eest väga tänulik.”

Samal ajal ei saanud mõistagi jätkata ka lavalist karjääri. „Austusest oma teenistuskaslaste ja kaiteväe vastu ma ei teinud sel ajal Kreisiraadiot.

Kuid Kreisiraadio tuleb argielus kogu aeg meelde. Kui sellega aastaid tagasi alustasime, siis olid tele ja raadio väga tõsiseid asjad. Nüüd pead otsima tikutulega saadet, kus ei aeta vastutustundetud möla. Paned raadio käima ja kuuled – kreisiraadio käib.”

„Oraakel oleksime justkui olnud,” lisas Oja.