"Esimese lapse ootusajal ütles arst mulle neli korda, et sünnib poeg. Mul olid absoluutselt kõik nimed välja mõeldud, sinised riided olid haiglasse kaasa võetud. Sama arst ütles siis sünnitusel mulle, et teil sündis tütar," meenutas muusik Gerli Padar-Parmas, kuidas ta sai esimese tütre sünnist teada.

See oli Gerlile šokk, sest ta tundis, et pole piisavalt naiselik, et tütre emaks olla, mida ta talle õpetada oskab ja kuidas talle eeskujuks olla. "Kuu aega võttis aega, et tütrele lõpuks nime leida," muheles Gerli.

Amanda on lapsena üles astunud Vanemuise teatri laval ja nüüd hiljuti mängufilmis "Säärane mulk". "Näitlejaks ma ennast kindlasti ei pea. Tegelen praegu päris erinevate asjadega. Õpin Tartu Ülikooli esimesel kursusel õigusteadust. Tantsimine on ka mind terve elu saatnud, hiljuti tegin just treeneri ja kohtuniku paberid endale," tõi Amanda välja.

"Kui öeldakse isa, siis ma pean alati silmas Martinit," lisas Amanda, kelle pärisisa on Gerli esimene abikaasa, soomlane Aki Harjanne.

Akiga lõppes Gerli ühine tee seepärast, et suhtes oli liiga palju alkoholi, liiga palju füüsilist vägivalda ja liiga palju võõraid naisi.

Lapsepõlvest rääkides tõi Gerli välja oma lähedase suhte vend Tanel Padariga "Meil oli ainult 11 kuud vanusevahet. Me olime täiesti nagu eestlane ütleb särk ja perse," muheles Gerli. "Kõik mu lapsepõlvelood on seotud Taneliga. Kuna ma olin vanem, siis ma alati tundsin ka vastutust. Me olime nagu looduslapsed. Meil oli teineteisega väga äge ja turvaline olla, meil oli väga hea energia ja dünaamika."

Gerli ema ja isa pidasid loomi ja vahel aitasid ka lapsed loomi hoida, kui ema-isa käisid kuskil pilli mängimas. "Isa mängis erinevaid pille, juhatas ansambleid ja orkestreid. Ema mängis klarnetit ja saksofoni, laulis bändis Vigri," meenutas Gerli.

Toores vägivald on lapsepõlvekodust tuttav

Isa ei olnud tihti kodus, ta oli range ja Gerli meenutuste järgi tundus talle, et lapsed pigem häirisid tema isa. "Napsutas ja olid naised," nentis Gerli. "Isa suri autoõnnetuses, kui ma olin üheksa-aastane. Paar aastat varem olid ema-isa lahku läinud."

Keretäied on Gerlile väga tuttavad. "Vahel isegi vahendeid ei valitud. Alguses oli vits, siis tulid juba rihmad. Väga vähe tuli selleks teha, et rihma saada. Kui stressitase on kõrge, siis iga väiksemgi asi, mis juhtub, tundub lahendamatu ja et sa ei jaksa sellega tegeleda. Sul pole seda ressurssi ja kõige lihtsam on end nii välja elada," tõdes Gerli. "Vägivaldsus tuli ka hiljem, kui ma olin teismeline ja mul oli võõrasisa. Siis ma nägin kõike seda vägivalda toorelt ja see on mind väga mõjutanud."

14-aastaselt läks Gerli Viru kolhoosi varieteesse tööle ja nägi muusikuelu pahupoolt väga lähedalt. "See oli hirmus, mu ema oli selle kõigega tuttav, ema ei osanud välja näidata oma muret ja rääkida avatult, ema ütles mulle mingeid asju toorelt ja ma ilmselgelt tõlgendasin neid asju toona valesti," meenutas Gerli.

Olude sunnil oli ema-tütre kvaliteetaega vähe

Alkohol käis ka ju selle töö juurde ja Gerli sõnul on tal siiani meeles oma ema lause, kui ta lõhnadega koju läks. "Mu ema ei öelnud mitte midagi muud kui hästi rahulikult ainult ühe lause: "Ise tead, millise imidži sa tahad inimestele jätta. Sellega oli absoluutselt kõik öeldud, sain aru, et ma ise vastutan. Emaga olid tol ajal mu suhted hästi äärmusest äärmusesse."

Gerli ei talu enda sõnul vassimist ja valetamist. "Ma talun tõde paremini ja seda on lihtsam lahendada. Mu ema on õigeid asju suutnud vaikselt minusse tekitada. Samas ma olen emaga hästi lähedane, saan talle alati kõike rääkida," nentis Gerli. "Me oleme emaga mõlemad hästi empaadid."

"Olude sunnil ei ole meil emaga olnud väga palju kahekesi olemise kvaliteetaega," nentis Amanda. "See Gerli, kellega mina olen üles kasvanud ja see Gerli, kellega mu väike õde Camilla on kasvanud, on hästi erinevad emafiguurid."

Amandal ja Camillal on kümme aastat vanusevahet. "Väga tugevalt olen tunda saanud seda, kuidas eristatakse vanemat ja nooremat õde," nentis Amanda, kes on väga lähedane oma õega.

"Ma olen alati tundnud, et ma pean kogu aeg kõik hästi kiiresti ära otsustama ja kõigi eest. Ajaressursi puudus oli kogu aeg," meenutas Gerli.

Ei ole vend Taneliga tülis, vaid lihtsalt ei suhtle

"See ei vasta absoluutselt tõele, et ma olen Taneliga tülis. See, et me ei saaks omavahel läbi, sellist asja pole kunagi olnud. Mina olen avalikult mingites intervjuudes öelnud, et me ei suhtle, aga see ju ei tähenda, et meie vahel oleks midagi halvasti. Kui inimesel pole aega, kui mistahes põhjustel tal pole soovi või julgust või tahet veeta koos aega, igal inimesel on omad põhjused," selgitas Gerli.

17-aastaselt läks Gerli Rootsi, kolm aastat töötas laeva peal, elas pikalt Soomes. "Äraolemine tekitas ilmselgelt kaugenemise, füüsiline distants on ju lihtne lõhkuma igasuguseid lähedasi suhteid. Sealt edasi saan enda poolt öelda seda, et ma ei aktsepteerinud sellist elustiili. Mulle ei meeldi ka see, kui mu kolleegid tulevad minuga lavale ja on tarbinud alkoholi ja midagi muud," tõdes Gerli.

Gerli on enda sõnul õnnelik muusik, sest on saanud teha kõiki neid ägedaid asju, millest üks artist võiks unistada. "Ma ei ole ennast mitte kunagi ise kuskile pressinud. Ka negatiivsetele kogemustele ma vaatan kui võitudele," on Gerli tänulik. "Ma olen väga tänulik oma emale, sest Amanda oli ikkagi väga palju minu ema hoida. Ema võimaldas mul teha oma tööd."

Martin Parmas tuli Amanda ellu siis, kui tüdruk oli üheaastane.

"Minu ema on alati mu loovust toetanud, aidanud igas asjas lahendust näha, mängulisus, lapsemeelsus, hetkes olemise kergus, see on mind inimesena kõige rohkem mõjutanud," sõnas Gerli.

"Ma olen seoses võistlustantsu trennidega Martiniga rohkem aega veetnud kui emaga. Lisaks lapsevanema vastutusele oli tal kanda ka treeneri vastutus. Mul on Martiniga avatud suhtlus ja muude teemadega seoses ka. Gerliga on samamoodi, meil pole asja, mida me ei saaks arutada. Peredünaamikas on raske keerulisi asju arutada nii, et keegi kedagi ei riivaks. Mu ema on hästi suure empaatiavõimega ja hästi elujõuline inimene ja need on asjad, mille pärast ma talle alt üles vaatan," tõi Gerli välja.