Poja haigusest teadis ema Gerty-Brita Rand juba teda oodates. "Ma teadsin, et tal on komppöia kõige kergem versioon, aga kui ta oli 12-tunnine, tuli esimene arst, kes ütles, et nüüd hakkab kipsitamine peale. Tegelikult oli see hirmutav. Tal ei kasvanud seal jalas mitte midagi, tal ei olnud seal mitte midagi. Kui kaheksa nädalat kipsitamist oli täis, hakkasid operatsioonid peale. Ta oli kolmekuune, kui tal esimene operatsioon oli. See oli väga raske. Taastumisel olid palavikud, oksendamised, kõik sellised asjad," meenutas ta.

Gerty-Brita on pojaga käinud kümnetel konsultatsioonidel nii Eestis kui ka välismaal. Proovitud on kipse, lahaseid, ortoose ja füsioteraapiat. Seitsme aasta jooksul on Gert läbinud 12 operatsiooni.

"See on väga kurnav. Kui ma õhtuti magama jään ja Gerti vaatan, siis ikka nutan. Ja ikka päris palju. Ma olen endast ikkagi kõik teinud, et tal ei oleks mingeid muresid, ei oleks probleeme, mis ma kõik need aastad selle jalahaiguse pärast olen võidelnud, need kõik on ikkagi minu kanda. Aga laps tunnetab ja ta teab, et midagi on valesti," nentis ema.

Vahepeal oli olukord lootustandev. Gert kõndis iseseisvalt, jooksis ja õppis isegi jalgrattaga sõitma, kuid siis tuli tagasilöök. Paari aasta eest tehtud operatsioon Tallinnas muutis kõik. Jalga paigaldati vardad ja kruvi, kuid pärast seda oli poiss sageli haige ning jalg deformeerus tagasi sünnijärgsesse asendisse.

Pärast aastaid keerulisi protseduure on selget pead alati säilitada raske. Lastefondi toel on saanud Gerty-Brita ja Gert juba viis aastat tuge psühholoog Aija Kalalt. "Gert suudab ennast talle avada, suudab talle asjadest rääkida. Ta on juba nagu pereliige," lausus Gerty-Brita.

Läinud aasta jaanuaris jõudsid arstid järeldusele, et Gerdi jalga ei ole võimalik säästa. Kuigi seda oli oodata, mõjus otsus siiski šokina. Operatsioonile minnes oli lisaks emale Gerdile ka Kala toeks.

"See hetk kui ta ärkas ja küsis, kus mu varbad on, siis ma ei osanud midagi öelda. Ja siis oli Aija Kala meie juures ja ta aitas meid, seletas talle. Väga-väga pikalt läks aega, et aru saada sellest. Nüüd ta on leppinud sellega," sõnas ema.

"Minu töö ei ole muud, kui aidata inimestel leida üles see, mis nendes olemas on. Nii Gerty-Britas kui Gerdis on meeletult vaprust ja meeletult püsivust," lausus Kala.

Nüüd kannab poiss proteesi, mille üle Gerdi lasteaiakaaslased isegi kadedad on. "Nad ütlevad, et see on nii äge," muigas poiss.

Hoolimata Gerdi optimistlikust meelest annab valu end siiski sagedasti tunda. "Tal paigaldati metallplaat jalga, sest pindluu hakkas jalast välja kasvama. Nüüd loodame, et see metallplaat hoiab seda kasvu kinni," rääkis Gerty-Brita.

Lisaks on poisil südames auk sees ja tema vaagnaluu on üheksa kraadi sissepoole. "Hirme on ikka palju", nentis ema ja tõdes, et seitsme aasta jooksul on olnud mitmeid kordi, mil ta tunneb, et kõike on liiga palju. "Aga ta on minu laps ja ta jääb minu lapseks ning sellist asja ei ole, et ma astuks nüüd välja, sest tema pärast ma ju olengi, tema pärast ma ju võitlengi."

Gerty-Brita tunnistas, et ta ei oska öelda, kus ta oleks, kui ta poleks saanud Lastefondilt psühholoogilt abi.

"See oli tõesti üks parimaid asju, et Lastefond tuleb mulle sellega appi, et nad annavad psühholoogi ka meile, et me saaksime sellest olukorrast välja tulla. Tänu neile olemegi sellest olukorrast välja tulnud," lausus ta ja lisas, et oluline on osata abi vastu võtta. "Siis läheb kergemaks. See on kõige tähtsam," on ta kindel.