SOS Lasteküla kasvandik: Lasteküla päästis mu elu
SOS Lasteküla kasvandiku Taile Musta sõnul päästis Lastekülas kasvamine tema elu, sest tema sünniperes olid alkohol ja vägivald tavaline osa igapäevaelust.
Taile Must sattus SOS Lastekülla üheksa-aastaselt ja veetis seal kokku pea kümme aastat. Lastekülla kolis Must kodust, kus alkohol ja vägivald olid osa igapäevaelust.
Esimest korda Lastekülla sattudes elas ta seal kaks nädalat. "Öeldi, et see on tore koht, kus on teised lapsed ja saad siin lõbutseda. Olin siin kaks nädalat ja siis viidi mind koju, sest mu vanemad arvasid, et nad muutuvad. Peres olid alkoholiprobleemid, aga see ei muutunud," meenutas ta "Ringvaates".
Uuesti viidi ta Lastekülla mõned kuud hiljem. "Mind võeti koos politseiga novembris kodust ära. Eks ma olin selline, et ei, mina ei lähe kuhugi, ma pole nõus sellega, aga ega mul muud valikut ei olnud. Lihtsalt pakiti mu asjad põhimõtteliselt kokku ja toodi siia."
Musta sünnikodus olid politseinikuid ja kiirabitöötajad isa vägivaldsuse tõttu väga tihedad külalised. Selle kõige keskel tundis laps, et ka tema ülesanne on jälgida, et isa emale liiga ei teeks.
"Ma istusingi öö otsa üleval, tooli peal kägaras, ja lootsin, et mu isa mu emale mitte midagi ei teeks. Kui ma nägin, et olukord ei olnud kõige parem, siis ma läksin vahele, ütlesin, et isa, palun rahune. Vahepeal pidin ise vägivalda kasutama, ma hammustasin teda. Eks ma sain ka tõuke vastu, aga ma suutsin põhimõtteliselt peaaegu kõik asjad ära lahendada," kirjeldas ta elu lapsepõlvekodus.
Eluga SOS Lastekülas leppimine võttis Mustal mitu aastat, sest uues keskkonnas ootasid teda uued inimesed ja reeglid. Ta tõdes, et oli esialgu põikpäine ja astus reeglitest üle, samuti oli tal ükskiku lapsena raske teistega arvestada. "Nüüd ma olen ülitänulik, et ma siia sattusin."
Aastad Lastekülas muutis tema jaoks eriti soojaks peretädi Liina Ambos. Enne Lastekülast välja kolimist tundis Must suurt muret selle üle, et kui tavaperede lastel on kodu, kuhu minna, siis mis temast edasi saab. "See kodu jääb. Sinust sai minu laps, sa oled edaspidi minu laps," lohutas Ambos teda.
Must tõdes, et ka iseseisvalt elades igatseb ta vahel elus Lastekülas. "Siin oli rohkem perekonna tunne. Kogu aeg sai koos süüa ja koos lõbutseda. Praegu üksinda elamisel on see, et tulen koolist, teen süüa ja siis peaks juba magama minema."
Praegu õpib Must polütehnikumiks fotograafiat. Pärast Haapsalu kutsehariduskeskuse lõpetamist soovis ta minna sisekaitseakadeemiasse, et õppida politseinikuks, kuid ta ei saanud kooli sisse. Seejärel valis ta välja fotograafia, sest talle meeldib pildistada. Tulevikus plaanib ta veel sisekaitseakadeemiasse sisse saada. "Ma olen väiksena palju politseiteemadega kokku puutunud, kui mu isa kodust ära viidi. Tahaks ise ka aidata inimesi, kellel on ka sellised probleemid," sõnas ta.
Ka Ambos tunnustas Tailet ja tema soovi elus edasi pürgida. "Tal on ikkagi eesmärgid elus, ta ei jää kuskile kinni. Ma arvan, et see on tema puhul kõige suurem. Ta on näinud maailma teist külge. Kõik ei ole selline, nagu tal seal oli."
Musta sõnul päästis Lastekülla jõudmine tema elu. "Ma arvan, et ma oleks oma vanemate jälgedes käinud. Ma arvan, et ma oleksin ka alkohoolik. Hetkel ma ei salli üldse alkoholi lõhna ega vägivalda," lausus ta.
Peretädi Liina Ambose sõnul on tema töö kõige raske osa näha lapse hingelist valu ja seda, kuidas lapsed ennast vanemate tegudes süüdistavad. "Taile oli kas 16 või 17, kui ta ütles mulle üks õhtu esimest korda, et tead, Liina, ma saan nüüd aru, et see ei olnud üldse minu süü. Sinnamaani süüdistas ka tema iseennast, et tema oli see paha laps ja sellepärast võeti ära," meenutas ta.
Nagu Tailegi, kogevad paljud lapsed turvatunnet esimest korda elus just Lastekülas ning selleks on oluline ka ümbritsev keskkond. Nii mõnedki SOS Lasteküla kodud on üsna õnnetus seisus. Sel nädalavahetusel toimuva kampaaniaga "Kevadkoputus" kogutakse raha just nende kodude remondiks.
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: "Ringvaade"







