1978. aasta 16. märtsil sündinud Markus Teeäär on enda sõnul Tallinna äärelinna poiss. "Käisin Kivimäe Põhikoolis ja sealt läksin 10. Keskkooli. Muusikahuvi tõi mulle minu viis aastat vanem vend Rene. Meil on kodus siiamaani töötav lintmakk. Mu esimene lemmikbänd oli Modern Talking, sest selle muusika oli kättesaadav. 1987. aastal tuli mu vend koju ja ütles, et hakkame nüüd hevimeesteks," meenutas Metsatöllu bändiliige Teeäär.

Teeääre sõnul ta kohe selle ideega kaasa ei läinud. "Paar korda jäin vennale vahele, kui kuulasin Sandrat ja muid tolleaegseid hitte, sain selle eest vennalt peksa. 14. oktoobril 1987. aastal tegime me kahekesi tolleaegse parima sõbra Silver Rattasepaga oma esimese bändi "Võimsad sepad" ja seda ma loen oma hevimehe tee alguseks."

Isa ostis poegadele esimesed trummid ja esimesed võimud, mis pidid peaaegu maja maha põletama. "Need olid nii haruldased asjad, neid ei olnud saada."

Muusikakoolis Teeäär käinud ei ole. "Iseõppimine ja ise lugude kirjutamine ongi see, mis arendas, adrenaliin ei kadunud ära, ja see veab siiamaani," tõdes Teeäär.

Terve põhikooli aja tegi Teeäär koolibändi, sealt edasi ka keskkoolis ja ülikooli ajalgi.

Esimeseks päris bändikontserdiks loeb muusik 1999. aastal 22. mail Tõrva lähedal Alal toimunud Metsatöllu kontserti. "Olime aasta aega juba bändi teinud. Olime kolmekesi, Silver, Andrus ja mina. Meid vaatas seitse inimest. See oli esimene tõsiseltvõetav esinemine," nentis Teeäär.

2002. aastast julges bänd esinemiste eest ka raha küsida. Aastaid ei olnud neil korralikku bändimeeskonda. "Alles 2008. aastal avastasime, et meil oleks oma helimeest vaja ja oma valgusmeest, oma lavatehnikut, kes teab, mis häälestuses sul pillid on, millal pille vahetada, millal vaja häälestada. Peaks konkreetse kava tegema, mitte nii, et jõuad kuhugi Läti piirile, ostad pagasniku õlut täis ja lähed kuhugi Läti festivalile, mängid kuus lugu ära ja ei mäleta, kuidas sa koju said," meenutas Teeäär, et bändi mängudel olid pikad pausid sees ja tuuritamine tol ajal alles suur unistus.

Muusiku sõnul oli nende nooruses häid pillimehi raske leida, praegustel noortel muusikutel sellist probleemi ei ole. "Noorte bändide taset vaadates on ikka hea tunne küll, mõtled, et asi ei ole pooleli jäänud. Noori tuleb peale ja neil läheb veel paremini. Mina hinges aitan kaasa, andke minna! Bände on, aga kontserdikohti väga mitte. Me elame selle ka üle, arvan, et kõik läheb paremaks," nentis Teeäär.

"Kunagi oli nii, et kui sa ei tuuritanud, siis kõik bändi promo jäi seisma. Nüüd on tuuritamine nii kallis, et parema meelega käiks ainult mööda festivale. Meist palju kuulsamad bändid postitavad juba avalikult sotsiaalmeedias, et ei kujuta ette, kui kallis on tänapäeval tuuritamine. Olen ise mõnda bändi jälginud ja keegi enam Ameerikasse teed nii väga ei otsigi, bändidel endal on juba häbi, sest vähe sellest, et pileti hind on kõrge, siis bändi T-särki müüakse sellise hinnaga, et mõni kuulus bänd on öelnud, me paneme särgileti õue. Aga siia tuleb tuuri manager, kellel on kulud. Bussirent, kütus, kõik maksab. 4000 eurot võib mõnel nimekal bändil maksta üks tuuripäev, ja see on veel ilma palkadeta," tõdes Teeäär.